Verivärske teise kauamängiva „Praktiline mees” sünni puhul avame bändiga plaadi tagamaid, tutvume ninamehe omapärase lüürikakirjutamismeetodiga ning vaatleme, kui suurt rolli mängib muusikas juhuslikkus.

Foto: Renee Altrov

Kaks aastat pärast kriitikutelt ning publikumilt rohkelt kiidusõnu pälvinud debüütalbumi „Janu” ilmumist on Marten Kuningas saanud koos Peedu Kassi, Raul Ojamaa ja Kristjan Kallasega valmis uue heliteose, millel seisavad endiselt pjedestaalil Kuningale omaseks saanud eneseiroonia, värvikad sõnad (tuletagem meelde kas või eelmise plaadi lugu „Küll nokib hästi”) ja meeldejäävad meloodiad. Samas on esile tunginud ka rohkem tumedamaid varjundeid.

Ei pea olema raketiteadlane, et mõista laulja ning tema bändikaaslaste ühtehoidu, kui nad üksi ja kaksi kokkulepitud intervjuupaika hakkavad imbuma ning lõpuks ümarlaua taha maha istuvad. Algab üksteise sõbralik irooniline tögamine, mis jätkub terve arutluse vältel. Kuigi üheskoos on äsja valmis treitud „Praktiline mees”, seljataga lindistusseansid ning ilmselgelt väga palju ühiselt veedetud aega, siis õhus negatiivset pinget ei särise.

Praegusel ajal on popp oma plaati loodusesse lindistama minna. Teie sõitsite selleks Käsmu, kus asub Marteni maakodu, ehitasite kohalikku rahvamajja stuudio ning lindistasite plaadi seal. Mida see linnamelust eemal olemine protsessile juurde annab?

Marten Kuningas: Aga see ongi ju põhiargument, et see on kodu. Et need männid, mille all ma viibinud olen, oleksid minuga ja jääksid ka salvestusele.

Peedu Kass: Minu arust on maale minnes aja mõõde hoopis teine – seda on rohkem. Keegi ei pea kuskile ära jooksma. On vähem ahvatlusi midagi muud teha – palju lihtsam on keskenduda kui linnakontekstis.

Raul Ojamaa: Käsmus ei olnud nii, et me peame just nüüd ja täna loo linti võtma. Saab oma asja rahulikult teha.

M.K.: See on üks koht, kus me oleme koos, aga kus meil on ka parajalt ruumi, et olla vajadusel eraldi. Samas et mitte kuhugi päris ära kaduda.

P.K.: Koht oli olemas, oleks olnud rumal see kasutamata jätta.

Nii et käisite seal männikohinat lindistamas?

M.K.: Ka seda tuleb ette. Lugu „Kõik on kontrolli all” sai niimoodi mängitud, et on kuulda kesköist linnulaulu, sest me salvestasime väljas.

P.K.: Me otsisime tol hetkel nurka, kus mingi pill hästi kõlab, käisime mööda maja ringi ja sattusime korraks õue. Mõtled küll, et ei ole kohta, kust heli peegelduks, aga, vastupidi, kõlas suurepäraselt. Jäime metsaserva salvestama, mängimise ajal proovisid sipelgad mööda jalga üles ronida. Hommikul vaatasin, et olin olnud täpselt sipelgapesas.

M.K.: Isegi koera haukumine jäi peale. Seal rahvamajas, kus me lindistasime, käisid aeg-ajalt üks koer ja üks kass. Kass Vinku. See koera rahulolematus läheb aga ajalukku.

Kas teil kohapeal ei sündinud enam uusi lugusid, mis plaadi peale läksid?

R.O.: Viimasel päeval üks tuli, aga siis ei jõudnud enam linti võtta.

M.K.: Ma natuke pelgasin, et meil oli esimese seansi ajal ainult viis päeva aega, ja mõtlesin, kas saame kõik asjad ikka valmis.

P.K.: Minu jaoks tundus see nii pikk aeg. Alguses kipud ikka molutama, aga jõudsime kõik ära teha.

Kas materjali jäi iseenesest palju üle ka?

P.K.: Oli mõningaid asju, mida me ei jõudnud lõpuni viimistleda.

M.K.: Tuli uusi sähvatusimpulsse ja ideid, kus suunas liikuda. Meil hakkas seal paralleelselt funk-album sündima.

R.O.: See sünnib igal bändil (naerab).

M.K.: Oli üks seanss, mis läks eriti hästi, ja siis oli tuju nii hea, et Kristjan ja Peedu lõid biidi ja rütmi käima ja hakkas mingit funk’i tulema.

R.O.: Meil on sellele bändile nimi ka olemas – Alimendid. Või siis see on järgmise albumi nimi. Ma arvan, et see oleks loogiline jätk „Praktilisele mehele”.

Nii et enda loomingu usaldamisega teiste kätesse sul raskusi pole? Osade lugude autor on ju Raul ka.

M.K.: Ei-ei, vastupidi, annan neile ohjad ja vabaduse.

R.O.: Eks vahepeal on ikka nii, et ei, see kitarripartii pole ikka päris see. Aga see on normaalne, kui sa konkreetse loo autor oled.

M.K.: Kuna ma ise olen selline alla keskmise kidramees, siis olles mingi osaga vaeva näinud, tahan, et kuuleksin pärast, et sain hakkama.

Kuidas sul, Marten, see bändimeeste valimine välja nägi?

M.K.: Kristjaniga kohtusime me kõigepealt 2011. aastal seenerallil.

Kristjan Kallas: Noh, inimesed korjasid puravikke.

Vahepeal ilmub laua juurde Marteni sõber Madis Ligema ning tähelepanu vajub mujale. Raul hõikab aga äkitselt: „Kuulge, ma mõtlesin just eriti hea anekdoodi välja: Piiskop Bachile: „Missa teed?”” Kõik jäävad vait, pärast mida ütleb Peedu vaikselt: „Ma ei saanud aru.” Raul: „Aga võib-olla see pole lihtsalt naljakas.” Marten jätkab: „Üks hiinlane teisele: „Kas võiks täna riisi süüa?”” Keegi ei naera endiselt. Peedu proovib ka: „Üks araablane küsib Times Square’il teise käest: „Mis teed siin?” „Ah, tiksun niisama.”” Nüüd kostub juba suurem naerupahvak, kuni Kristjan jutu õigesse kohta tagasi viib.

K.K.: Aga, Marten, kuidas me siis ikka kohtusime… 2011. aastal ühe projekti raames. Marten oli seal üks lauljatest ja vestlesime natuke. Mõned aastad läksid mööda, sattusime peol kokku ning siis tuli jutuks, et võiks midagi salvestada. Seda me siis tegimegi. Seejärel tuli Tallinn Music Week, kuhu ta mind mängima kutsus, ja siin ma tilbendan siiamaani.

M.K.: Peeduga olime me samamoodi paaril „objektil” kohtunud. Eestimaa on ju väike ja muusikud satuvad kokku. Mul tekkis kohe selline tunne, et Peedu võiks mängida.

P.K.: Mul tekkis ka. Märkasin, et meil on sarnane muusikamaitse. Töötasime koos mingi projekti kallal. Mulle avaldas muljet, et Marten oli väga südi ja viitsis pingutada. Seal seltskonnas, kus oli kolm-neli väga kuulsat lauljat ning Marten, „Superstaari” kolmas koht, pingutas tema nendest kõige rohkem. Oli ikka näha, et ta tahab muusikat teha.

K.K.: Aga see on väga mittelauljalik omadus. Selline tugev töömeel, ma ütleks.

R.O.: Mind soovitas Martenile vana hea Robin Juhkental.

M.K.: Kui me Robiniga mõnikord kohtusime ning oma plaadi- ja bändijuttu rääkisime, siis ma mainisin, et otsin kitarristi. Robin ütles, et ta teab ühte head meest, kes sobiks ja kes näeb päris hea välja ka.

P.K.: Siis see hea mees ei saanud tulla ja tuli Raul või? (Kõik naeravad)

Intervjuu kangelased Käsmu metsade vahel. Vasakult: Kristjan Kallas, Peedu Kass, Raul Ojamaa ja Marten Kuningas. Foto: Renee Altrov

Kas teil omavahel loomingulisi lahkhelisid ka ette tuleb?

P.K.: Igas loomingulises koosseisus, kus inimesed oma arvamust julgevad avaldada, ilmneb mingil hetkel lahkhelisid.

K.K.: See on vältimatu, aga väga vajalik. Ilma selleta ei saa head bändi üldse teha.

R.O.: Kunst seisneb üksmeele leidmises.

P.K.: Teistega tuleb arvestada. See on päris oluline. Kindlasti on ka selliseid koosseise, kus on üks diktaator ja palju väikseid käsitöölisi tema ümber. See võib ka toimida, aga ma arvan, et meil pole selline bänd. Või kas ma olen millestki valesti aru saanud? (Kõik naeravad)

M.K.: Ma usaldan, mida poisid teevad. Esimese plaadiga pusisin rohkem ise, aga nüüd olid inimesed kõrval. (Irooniliselt) Milleks siis ise?

P.K.: Ma ütleks, et see on nagu täisväärtuslik suhe. Dialoog toimib.

R.O.: Kui halba ei oleks, ei oskaks ju head väärtustada.

P.K.: Meil on niisamagi hea koos olla. See ongi väga positiivne, et proovides on alati hästi lõbus ja vabal ajal ka. Õige bändi tunne on. Et sul on hea nii pilliga kui ilma.

R.O.: See ongi asi, mida tegelikult kõige raskem leida on. Tavaliselt leidub ikka üks inimene, kes sulle mingis mõttes pinda käib.

P.K.: Seda on raske prognoosida. Mõtled, et teed bändi, võtad kampa need ja need tüübid, kuna nad on jube head muusikud, ja juhtub, et kõik saavad hästi läbi ka. See õnnestub väga harva.

R.O.: Me oleme lihtsalt kokku jopanud, sellised sarnased. Nagu me rääkisime ka, et olime kõik kooli ajal parajad targutajad. Saame nüüd üksteist väsitada selle targutamisega.

K.K.: Huumori valulävi on meil päris tugev, peab ikka vaeva nägema, et kedagi solvata. Kohe tuleb vastu ka. (Kõik naeravad)

Mil viisil „Praktiline mees” „Janust” erineb?

M.K.: „Janu” tegime mina ja Sten Sheripov ning osade lugude puhul lõid kaasa Raul Ojamaa, Madis Zilmer, Martin Laksberg, Margus Kappel ning Margus Männa saksofonil. Praegu on inimesed püsivamad. Võib-olla tähendab see ka seda, et saund on mingil määral ühtlasem. Pilli mängin ma nüüd vähem, usaldan teisi. Mõnes loos on sellist juhuslikkust, mis puudutab näiteks sõnu.

Kuidas see väljendub?

M.K.: Näiteks „Oma aja omaja” lüürikas… Tahtsin midagi kiiret ja spontaanset. Haarasin riiulist raamatuid, mis kätte sattusid – romaane, luulet, eneseabiraamatuid ja manuaale. Tegin need suvalise koha pealt lahti, panin sõrme ühele reale ja nendest ridadest kombineerisin loole sõnad. See, mis kokku tuli, on minu jaoks täielikult seda hetke defineeriv, aga suures plaanis loogiline. Muusikaliselt samamoodi. Mõned lood on sündinud paarist imelikust helist, suvalisest piiksumisest või näppimisest. Mulle juhuslikkus meeldib, sest selle ja metoodilisuse vahel tekib terviklik balanss. Juhus on teinekord kõnekam kui mingi sügav intellektuaalne lähenemine.

R.O.: Kui liiga palju mõtlema hakkad, tuleb edasi liikuda.

Kas „teise albumi pinget” ei ole peal, et kuidas rahvas sellele reageerib? Esimene võeti ju nii hästi vastu.

M.K.: Ma küll ei mõtle selle peale. See on see, mis ta praegu on. Kui ei meeldi, siis mida ma teha saan. Selline ma olen. Uue plaadi peal on obskuurseid momente. Mulle endale tundub, et see ei ole võib-olla nii popikas kui esimene. Kohati pigem tumedam ja eksperimentaalsem.

R.O.: Kontseptuaalsem on see kauamängiv ka.

P.K.: „Janu” oli kohati väga eklektiline, oli tõeliselt erinevate meeleoludega lugusid.

M.K.: Olen nõus ja eks uuel plaadil on ka palju erinevaid meeleolusid – nii tumedate tunnetega tegelemist kui helgust, kurbust ja ülevust. Need lood ja nende vormistamine on üsna pika aja peale tulnud ning on moodustunud tervik.

P.K.: See on huvitav, et see sinu jaoks hästi aeglaselt on möödunud. Minu meelest läks kõik just väga kiiresti.

R.O.: Samas oleneb stiilist ka. Kui sa oled džässimees, siis loebki hetkeemotsioon ja kõik tulebki hästi kiirelt.

M.K.: See on üks viis, kuidas teha ja läheneda. Minu jaoks on rahulikul arengul omad plussid ja miinused. Ühelt poolt on palju aega, aga see võib protsessi liigselt setet tekitada. Elu läheb edasi, uued lood tulevad peale, aga samas on ikkagi kihk öelda ära see, mis sul tol hetkel öelda on.

R.O.: Maailmakuulsad bändid teevad ühte albumit ju ikkagi aasta aega.

P.K.: Minu arvates on see pikalt tegemise ajastu läbi saamas – stuudioaeg ja aparatuuri kasutamine on metsikult kallis. Kuna nii palju annab teha kodus ja arvutiga, on palju vähem neid, kes istuvadki kogu aeg stuudios. Pikalt saavad endale albumi tegemist lubada artistid, kes on juba edukad.

R.O.: Jaa, aga on erinevaid näiteid. See oli vist Bon Iver, kes võttis enne esimest albumit laenu.

P.K.: Läks oma puuhütti elama ja kirjutas seal lugusid.

K.K.: Me ei tea samas, mida see aasta aega neil sisaldab. Võib-olla kuu aega salvestavad ja siis on neli kuud pausi.

Aga pea mõtetest tühjaks ei jookse, kui kogu aeg muusikat kütad teha?

R.O.: Pigem mitte. Ma arvan, et rutiinne töö soodustab vormisolekut. Muusika loomine pole mingisugune võlukunst. See on selles mõttes töö nagu iga teine. Selline rutiin. Ärkad iga hommik üles, häälestud selleks ning hakkad kirjutama ja mängima.

P.K.: Ma arvan, et heliloomingut saab harjutada nagu pillimängugi. Kui teed seda tihedamini, siis tuleb palju lihtsamalt. Kui istud aasta aega kodus ja otsid mingit jumalikku sädet, siis jäädki seda ootama.

R.O.: Kui mälu mind nüüd ei peta, siis Stevie Wonder kirjutas ju iga päev ühe loo ning valis kuu lõpuks sellest portsust kaks tükki välja, mida edasi arendada.

Tulles mõjutajate juurde, siis kas te ise tunnetate, justkui kipuks mõned konkreetsed muusikud teie kõlas esile kerkima? Vaiko Eplikuga on Martenit ilmselt juba kõriauguni võrreldud.

M.K.: Kunagi jah, aga kui esimene plaat tuli, siis ma ei mäleta küll, et oleks võrreldud.

R.O.: Vaiko Eplik meeldib mingit pidi vist igale eestlasele ja samamoodi ka mulle, aga oma muusika mõjutajana ma teda ei näe. Ma ei tea, mis meil ühine on peale eesti keele.

M.K.: Radiohead on ka üks nimi muidugi.

R.O.: Radiohead on selles mõttes nagu indie-McDonald’s. Minu arust on Martenil vana kooli proge mõju üllatavalt palju.

M.K.: See on kuidagi jäänud jah. See on see, millega ma olen üles kasvanud. Mitte et ma kuulaksin nüüd iga päev King Crimsonit. Samas, kunagi olid ka need ajad.

P.K.: 70ndate või 90ndate rokkivat musa oleme me kõik ühel või teisel hetkel kuulanud. Päris palju on ka sellist briti poolt. Kristjan on eriti briti-mees. Ma arvan, et ta oli eelmises elus kuninganna trummipataljoni ülem.

R.O.: Rokinõunik.

P.K.: Biitlid on ka kõigil väga olulisel kohal. Vaatame selle peale ikka ilmatu austusega, mida suured rokipeerud kunagi tegid.

K.K.: Selles mõttes ei saagi ühtegi bändi konkreetselt välja tuua, sest muidu teeb see teistele liiga.

M.K.: Jumal teab, et me oleme kõik väga palju muusikat tarbinud ning see on kuhugi salvestunud ning leiab nüüd väljundi.

K.K.: Ma kuulasin eile näiteks Aerosmithi.

R.O.: Julge…

Te olete Eestis juba üsna suure populaarsuse saavutanud. Kas välismaale ei kipu?

M.K.: Huvitav jah, et seda alati küsitakse. Ma ei saa siin nüüd plaani ette rääkida, aga minu meelest on eesti keeles laulmine, mitte ainult Eestis, kõva sõna. Ma arvan, et eestikeelsel muusikal on potentsiaali.

P.K.: Kui see läbi läheb.

Su lüürikas on ju tegelikult väga palju sõnamängu, inglise keeles oleks seda kohati päris raske edasi anda.

M.K.: Jah. Ma ei usu, et ma neid sõnu tõlkima hakkan, kui välismaal esinen. Isegi kui välismaalased sõnade tähendusest aru ei saa, siis ma arvan, et neil on keelt sellegipoolest huvitav kuulata.

R.O.: Kui meloodia ja muusika hoiavad, siis pole lõppkokkuvõttes ju vahet.

M.K.: Osad inimesed armastavad näiteks portugalikeelset muusikat seda ise mõistmata.

R.O.: Loeb meeleolu, igal keelel on mingi konkreetne vaib.

P.K.: Samas meie lood on jällegi väga sõnakesksed.

M.K.: Seda küll, aga inimene saab ise ette kujutada, millest see parajasti räägib.

K.K.: Head näited on näiteks Sigur Rós ja Björk ning mõned brasiilia muusikud.

R.O.: Ma arvan, et üks võimalus on luua nii oma emakeeles kui inglise keeles. Selleks peab muidugi kõvasti materjali olema.

M.K.: Inglise keeles muusika tegemise ideed ei saa muidugi maha matta. Eestis tegeletakse ekspordiga ju hästi palju. Sellega, kuidas me tahame siit välja saada ja välja paista. See on minu arust huvitav fenomen. Millegipärast valitseb põdemine, et kas meid ikka märgatakse ja mida teised arvavad.

R.O.: Eesti keeles laulmine vajab palju julgust. Teise keele taha on kerge ennast peita. Inglise keel on selline, mille puhul võib ka mõni suvalisem fraas välismaalase kõrvale okeilt kõlada. Tihtipeale peidab see loo sisutühjust.

M.K.: Ma arvan, et eesti keel on bändi puhul just nii-öelda trump, ja pean seda väga oluliseks.

Kust tuli siis hispaaniakeelse „Te quiero” idee?

M.K.: See on nüüd üks nendest ülevatest, entusiastlikest ja erootilistest lauludest. Ma kirjutasin selle alguses eesti keeles, aga võib-olla ei olnud minus piisavalt julgust, et seda omas keeles laulda, nii et mu hispaania filoloogist sõber tõlkis selle ümber. Hispaania keel oli selliste sõnade jaoks ideaalne – keeras vinti juurde ja sellest sai pisut juustune ja natuke naljakas lugu. Eesti keeles oleks see võib-olla liiga juustune olnud.

Keda te muidu praegu eesti muusikutest kuulate?

R.O.: Mulle meeldib näiteks Sander Mölder. Ma olen temaga koos muusikat teinud ja ta on väga gruuvi tegelane.

K.K.: Üle ega ümber ei saa Vaikost muidugi (naerab).

R.O.: Teda ei pea mainimagi. Ta on juba nagu by default. Robinil tuleb vist ka uus album välja. Taavi Paometsa projekt Avoid Dave on ka, millel on selline elektrooniline suund. Värske saundiga ja huvitav.

Kuidagi elektroonika poole kipub ikka rohkem.

K.K.: Rauli puhul küll jah. Moodsam mees.

R.O.: Jah. Selles maailmas on minule praegu kindlasti rohkem huvitavat kui mujal. Elektroonikas on palju võimalusi ja minu jaoks tulevad kõige inspireerivamad tegelased just sellest žanrist.

Marten, eelmise plaadi puhul otsisid sa rahu, mida sa nüüd „Praktilise mehega” leida püüad?

M.K.: „Praktilise mehe” nimilugu ise räägib vananemisest. Ma näen seda lauluna, mida üks vananev mees võiks laulda oma naisele. Kui naisel on mehe suhtes mingid ootused ja mees laulab, et ta on see, mis ta on, ja see on kõik, mida ta saab anda. Sõna otseses mõttes. Teha neerukividest kaelakee, kaevata suust kulda, kui enam oma hambaid pole. Juuksed annavad hõbedast kiudu, nii et kasuta seda ära, naine. Siin ma olen. Lisaks on „Praktiline mees” võib-olla püüdlus vastutuse ja selle suunas, et teha tööd ja muusikat. Üks pool on eneseväljenduse otsimine ja teine on metoodiline töö, mis on selle juures samuti väga oluline, et tunnete virvarri mitte ära lahustuda.

R.O.: Meheks saamine, ütleme niimoodi. (Kõik naeravad)

Lisainfo:
Koosseis:
Marten Kuningas – vokaal ja akustiline kitarr
Raul Ojamaa – elektrikitarr
Peedu Kass – kontrabass ja basskitarr
Kristjan Kallas – trummid

Diskograafia:
„Janu” (2012, Morss)
„Praktiline mees” (2014)

Žanr: alternatiivrokk

Marteni ja bändi tegemistel hoia silm peal nende Facebooki lehekülje ja Instagrami vahendusel.