„Plaadikogumise suurim pluss on see, et kogutud muusikat saab sageli teistega jagada,” sõnab meie seekordse melomaaniankeedi täitja Üllar Siir. Kuigi ametlikult tegutseb Üllar hoopis muul erialal kui plaadikeerutamine, ajab kiindumus muusika vastu siiski üle ääre ning seepärast on ta loonud koos Andres ja Indrek Alevi ning Renno Paadiga pundi Öömaja, kellega tehakse iga kuu IDA raadios saateid, mängitakse erinevates klubides ja baarides ning korraldatakse vahel ka ise pidusid. Seda, mis helid Üllari jaoks kõige rohkem hinnas on, saabki kohe lugeda.

Üllar Siir. Foto: Ken Mürk

Esimene plaat: Chantal Curtise „Hit Man” (1979). Ostsin selle mitu aastat enne, kui üldse vinüülplaadimängija sain, arvan, et umbes 2005. aastal.

Muusikat hakkasin koguma…: Siis, kui saime keskkooliajal oma majja interneti. Formaadiks olid toona vist vaid CD ja MP3. Oli isegi aeg, mil sõber lindistas saksa muusikasaateid videolindile. Kuulasime neid, unistades, et lood oleksid CDdel.

Muusikas oluline: Sellele küsimusele vastaksin kahest vaatenurgast. Esiteks, muusika seob tihti sarnaste huvide ning maitsega inimesi, liidab sõpru. Tänu muusikale olen saanud tuttavaks paljude suurepäraste tegelastega, kellega poleks muidu tõenäoliselt kohtunud. Teiseks, kui rääkida otseselt muusikast, siis enim paelub mind meloodia, ilus meloodia. Vahet pole, mis stiiliga on tegu, see on minu jaoks üks tähtsaimaid komponente.

Muusikas ebaoluline: Bängerid, hitid, reeglid.

Mida ostan: Raha maksan siiski vaid vinüülplaatide eest. Lemmikformaat on 7”. Digitaalseid faile saab enamasti teiste melomaanide käest, kes neid jagavad ning vahetavad. Kui rääkida stiilidest, siis enim meeldivad vast psych ja psych folk, samuti soul ja funk oma erinevates variatsioonides, reggae, AOR jne. Ma ei mõista neid, kes kuulavad ainult üht stiili, olgu see siis house või mõni muu žanr. Praktiliselt kõiges on midagi imelist, mida avastada, see teebki muusika minu jaoks niivõrd kütkestavaks. Kui autos üksi kulgedes kuulan folki, siis sõpradega õlut juues ning juttu ajades on peal souliplaat, peol kõlavad disko ja boogie.

Kõige rariteetsem/veidram plaat: Vot sellele on küll üsna keeruline vastata. Esimesena tuli pähe Expressway „Blue Evening” EP. See pole küll veider, kuid väga haruldane on küll, lisaks vaieldamatult ka minu lemmikplaat.

Viis klassikut:
The Doors „Riders on the Storm”
Jefferson Airplane „White Rabbit”
James Brown „It’s a Man’s Man’s Man’s World”
The Five Stairsteps „Something’s Missing”
Led Zeppelin „Stairway to Heaven”

Viis hetkekummitajat:
Clarence Rhyans „Holding On”
Thomas Edison „Just Another Day of Searching”
The Supreme Jubilees ‎„Do You Believe”
The IQ’s „The Love We All Need Today”
Temptations „Call of the Wind”

Alt üles vaatan…: Artistidele Antal, Hunee, Motor City Drum Ensemble – nende sette kuulates avastan alati midagi uut ja head. Kindlasti tuleb müts maha võtta eBay müüjate Carolina Soul, funkyou! ja paperstax ees!

Guilty pleasure: Folkmuusika.

Minu signatuurlugu: Climax Bandi „My Love”. See on olnud aastaid meie Öömaja pidude viimane lugu. Sobib lihtsalt ideaalselt, mõnusalt mahe ja ilus. Climax Bandi 7” on üks plaatidest, mis on alati kaasas, kui kuhugi mängima lähen, olgu see siis disko või lihtsalt mõnus rahulik taustamuusika mängimise üritus.

Lemmikplaadifirmad: Studio 1, EMI (Nigeria) Ltd., Spacetalk. Studio 1 alt on tulnud tohutul hulgal reggae-sugemetega muusikat, sh kõigi lemmik Jennifer Lara „I Am in Love” (1981). EMI (Nigeria) Ltd. on väljastanud palju nigeeria boogie’t, mis mind paelub. Nigeeria muusika paistab eredalt Aafrika muusika hulgast silma. Spacetalk on lasknud järjest välja kogumikplaate minu mitmetelt n-ö iidolitelt, kes on palju mu muusikalist teekonda mõjutanud, nagu Jeremy Underground ja Jeremy Spellacey. Sellele label’ile tasub pilk peale heita, kui seda veel ei tea.

Lõppsõna: Muusika juures on parim, et seda on tehtud nii palju, tehakse siiani ning kaevata on lõputult. On vaid tarvis „tööd teha” ehk otsida ja avastada.

Kuula lisaks Üllari SoundCloudist.

Facebooki foto: Ken Mürk