Eriolukorraga saatuslikult ühele ajale sattunud Eike Epliku näitus „Biomass – kummitus nurgas” hingab veel viimast nädalat Kogo galeriis.

„Biomass - kummitus nurgas”. Fotod: Marje Eelma

Märkeid Emajõe oru ajaloost Tartu kohal[1]

Mitte nii väga ammu oli Tartus üks korter müüki pandud. Kuulutuse põhjal paslik tudengile nii ruutmeetritelt kui hinnalt. Ka asukoht oli soodne – üsna kesklinna läheduses Emajõe oru kaldavallis, kusagil Tähtvere mäe ja Supilinna piiril. Maja oli mitme korruse ja korteriga ahiküttel puumaja. Notariaalse korra alusel mõttelisteks osadeks jagatud hoov. Lillevanikud siin-seal rippumas.

Korter ise asub soklikorrusel. Sissepääs maja hoovist. Õuemurult algav kitsas trepp laskub alla. Uks on avatud ja maakivist vundamendist õhkub suvisest leitsakust hoolimata rõsket jahedust. Silm seletab lävel, et trepp laskub veelgi, keeruga nurga taha ja kaob siis. Tee on läbi lõigatud, edasi ei saa.

Tegu pole ammugi võtmed-kätte lahendusega. Värske omanik olgu kui arheoloog, asjadeotsija või aardekütt. Korter kui muistis tuleb tanelranderlikult[2] ürgsettest kõiksepealt välja voolida. Ühistus pole inimest, kes mäletaks või teaks otstarvet, millena ruum soklikorrusel kasutuses on olnud, või mis ja millal on tinginud selle täitumise. Kas põrand on algupäraselt muldne ja võimaldab lõputult kaevata? Õgvendada. Uuristada. Kraapida. Voolida. Harjata, paljastades Waraboreaalsel ajajärgul ja mannerjää taganemisel Emajõe ürgorgu mööda merde woolanud Peipsi jääjärwe wee setted. Või hilisem metsaturvas (kased ja männid), seisva järwe setted (rikkalik tigude fauna), dewooni liiwakiwi, moräänkate, kihtide kurrutus.[3]

Eike Epliku äratuntavad eskapistliku poeetilise omailma allegoorilised mängud[4] näituse- ruumides on kui ajas muutumatud enesekordused, just nagu ürgveekogude tõusud ja mõõnad, mis ei saa tähtede seisu tõttu paika pandud maailmakorda isetahtsi muuta. Veevool uhub alati igasugust sodi kaldasse. Jõele langenud puu peab pundunud laibad kinni. Eeldan, et Eike korjab alati oma jalutuskäikudelt midagi kaasa, sest talle meeldib tunnetada taimede struktuuri oma näppude vahel. Eikele oleks ilmselt väga meeldinud olla selle kummalise kinnisvaratehingu ostja pool. Kujutan teda selgelt miniatuursete skalpellide ja pintslitega kiht kihi haaval muldse ruumi kallal kummargil nokitsemas, põlvili biomassis. Hoolitsemas, et miski, mis vähegi kõdu struktuurist erineb, kaotsi ei läheks.

Mehis Heinsaare tekstid vaid kinnistavad juba läbi tunnetatut. Kel silmad on, see lugegu. Need on kui juhendid ruumisviibijale, mis pigem julgustavad olema vastuvõtlik, kui seletavad ja selgitavad. Sildistamine on võimupositsiooni hõivamine. Mehis laseb härrasmehena daamil jutustada.

Midagi ei anta kandikul kätte, isegi kui põrandal on kandik granaatõuntega. Pange tähele, need punased plekid ei pruugi olla magushapukas viljamahl. Miks mitte veri? Kas keegi vigastas ennast kogemata, kui riivas katkist portselannukku? Ja vesiroos on toorelt mõõdukalt kuni surmavalt mürgine või vähemalt hallutsinogeenne, ent looduskaitse all.

Orgastiline aed

Näituse taieste allegoorilised hoovused ägavad sümboolse mitmetähenduslikkuse all – tihti vastandlikud, võistlevad, üksteist täiustavad.

Biomass – Maa elusorganismide mass aegruumis. Näituse biomassi valik on lõunamaiselt eksootiline: granaadipuu oksad ja viljad, vesiroosid, orhideesid meenutavad õied, hiigelputukad ja sisalikud; viljakas kõdu, kunagise fauna-floora lademed, kasvupinnas kõigele uuele.

Granaatõun kannab iidse sümbolina väga erinevates kultuurides erinevaid tähendusi: viljakus, noorus, armastus jne. Antiikmaailma Hadese, Zeusi venna, allilma jumala ja surnute valitseja sümboliks oli samuti granaatõun.

Lille- ja muu seade vaasis. Niiskusest nõretavad, prügist võrsuvad nahkjaslehised varred, troopilised õied ja traatjad kõrred. Mingit pruuni plöga välja ajav vaas. Pleksiklaasist postament paljastab vaasi aluse pinna ristlõike kihistused, toiduahela, muistsed peremeesorganismide ja parasiitide hääbuvad varjud. Vesiroosi risoomi abil taim paljuneb. Risoomi veest välja kiskumine hukkab taime (kui sa just aiataimena kasvavat risoomi sügisel tuppa talvituma ei vii).

Sisalike koloonia. Sibavad ringi. Peesitavad surnuteriigi piirimail. Ja siis see laip nurgamudas. Looduse tsüklilisus ei peatu.

Teose „Kummitus nurgas” hulka kuulus üks eraldiseisev detail seinal. Ristinud ta adaptiivselt ja aadamalikult oma peas ootusärevalt õiepungaks, mis kohe-kohe oma tulipunased kroonlehed välja sirutab, hoian pöialt, et 2021. aastal Tartu Kunstimuuseumis toimuma hakkav Eike Epliku isikunäitus saab olema kurjakuulutavalt ilus vaatemäng.


[1] Postimees, number 338, 11. detsember 1928. Autor: eradotsent dr. P. W. Thomson. Tartu Ülikooli geoloogia instituut.
[2] Entry Points. Stories of the Leaning House, 2014. „Basic Forms” Väljaandja: Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus. Autor: Tanel Rander
[3] https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19281211.2.65&st=1&l=en
[4] Tüdruk, kes kõike armastas. “Teoretiseeriv sissevaade Eike Epliku eskapistlikku omailma”, 2012. Väljaandja: MTÜ Kaasaegse Kunsti Festival ART IST KUKU NU UT. Autor: Indrek Grigor.

Eike Epliku isikunäitus „Biomass – kummitus nurgas” Kogo galeriis Tartus kuni 30. maini 2020. Kaastekstid kirjanik Mehis Heinsaarelt.