Kumu näitusel „Anu Põder. Haprus on vaprus” ületab kunstnik näilise kergusega kultuurilised takistused, mis eesti naisloojaid möödunud sajandil tõkestama olid seatud.

Anu Põder „Keeled”, seep, 1998. Foto: Hedi Jaansoo

Näitus „Anu Põder. Haprus on vaprus” Kumus jättis mu meeltesse eelkõige järgmise sõnumi: loodud on esteetiliselt kaasahaarav ning olulisi kultuurilis-sotsiaalseid muutusi esile toov keskkond. Näituse keskmes asub eesti skulptori Anu Põdra (1947–2013) looming, millele lisavad nii ajaloolist kui ka tänapäevast konteksti viie naiskunstniku teosed, paigutades Põdra loomingu mõtestamise esmakordselt nii selgelt naise subjektsuse ja kehalisuse kujutamise feministlikku traditsiooni 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses. Kuraator Rebeka Põldsam on teinud n-ö kaaskõnelejate puhul järgmise valiku: Kuubast pärit ameerika kunstnik Ana Mendieta (1948–1985), alates 1960ndatest Pariisis töötanud poola-juudi skulptor Alina Szapocznikow (1926–1973) ning kolm tänapäeva loojat, Londonis tegutsev austria multimeediakunstnik Ursula Mayer (snd 1970), osaliselt Saksamaal tegutsev poola skulptor ja installatsioonikunstnik Iza Tarasewicz (snd 1981) ning eesti maalikunstnik Katrin Koskaru (snd 1977).

Isikliku seos sotsiaalsega

Raamistik, millesse ühe meie viimaste aastakümnete intrigeerivaima ning samas raskesti tõlgendatava skulptori Anu Põdra tööd on paigutatud, on laiahaardeline nii ajaliselt, kultuuriruumiliselt kui ka kunstikeele ja meediate varieerumist arvesse võttes. Või pigem ei olegi „raamistik” siinkohal õige mõiste, vaid tegemist on ajas, kunstilises mõtlemises ning naissubjektina maailmas eksisteerimise kogemuses ja filosoofias – feministliku mõtte traditsioonis – hargneva niidistikuga. Kuraator sõnastab selle visuaalruumiliselt esitluskeskse probleemi vaataja jaoks järgmiselt, et teoste ja autorite omavaheline side selgelt nähtavale tuua. „Kuidas on 20. ja 21. sajandi naiskunstnikud oma keha ja subjektsust ümbritsevas maailmas kujutanud? Mida saab kunstnik vaatajale abstraktse kunstiteose abil kommunikeerida? … Millised on tänapäeva naise elukaared? Mis ühendab erinevatest riikidest ja põlvkondadest pärit kunstnikke, kes pole kunagi omavahel kohtunud ega tunne alati üksteise loomingut, ent väljendavad sarnaste vormide loogikate abil sarnaseid küsimusi?”

Need on olnud küsimused, millega meil domineeriv kunstikriitika ja kunstimõte kuni 1990ndate keskpaiga ja 2000ndate alguseni suhestuda ei julgenud ega osanudki. Olulise eeltöö praeguse näituse toimumiseks on teinud need kunstiteadlased ja kuraatorid (nt Mari Laanemets, Juta Kivimäe, Reet Varblane), kes hakkasid Põdra eksperimentaalse ja idiosünkraatliku skulptuurikeelega seoses rõhutama isiklikku ja kogemuslikku aspekti ehk tema puhul naissubjektina elamise-kogemise ja kunsti loomise olulisust. Nüüd on Kumu näitus ning sellega kaasnev Rebeka Põldsami, Eha Komissarovi ja Jan Verwoerti käsitlustega kataloog keskendunud sellele, kuidas üksikisik suhestub kultuuriliste muutustega, kuidas isiklik on alati seotud sotsiaalsega. Ehk kuidas saab mõtestada sügavalt isiklikust ja individuaalsest lähtuvat eneseväljendust nii kunstiajaloos kui ka laiema sotsiaalse ja kultuurilise muutuse taustal, mille naiste sotsiaalsete rollide, eluvõimaluste ning eneseteadvuse kiire muutumine on kaasa toonud?

Iza Tarasewicz. „Mõõt. Ümbrus”, 2014. Foto: Hedi Jaansoo

Pööre kehalisuse poole

Ma annaksin seekord kunstiloolisele kontekstile, s.o Anu Põtra huvitanud ja mõjutanud kunstivooludele ja -suundumustele, nagu (tihti esile toodud) postminimalism, sürrealism ja habraste materjalide eelistamine, vaid taustarolli – olgu need ära nimetatud lugeja hüvanguks. Iga looja tegevus ja selle väljendused teostes on alati mingite suundumuste mõjuväljas, kuid kuidas saada kätte see, mis on eripärane, subjektiivne, ainukordne. Ja kuidas tõlkida seda vaataja/omaenda keelde/arusaamisesse? Põdra skulptuuride puhul rõhutab seda subjektiivset kujutelma kindlasti materjalivalik – kergesti lagunevad, orgaanilised ja pehmed materjalid (vastandina minimalismi või traditsioonilise skulptuuri tavapärastele kõvadele vahenditele). Põder ei ole selles eelistuses üksi, kuivõrd analoogseid materjale kasutasid oma loomingus paljud 20. sajandi teise poole naisskulptorid (nt Eva Hesse, Magdalena Abakanowicz jt).

Teise taustana tuleb nimetada pööret kehalisuse poole, mis on olnud üks läbivaid jooni Lääne ja mitte-Lääne naiskunstnike loomingus 20. sajandi lõpus. Miks on keha naissubjekti jaoks nii põletav teema? Naissubjekti suhe kehalisusesse on naise enesemääratluse kohalt kahetine. Ühelt poolt iseloomustab seda soov vabaneda piirangutest, mida patriarhaalne kultuur naiste rollidele seab ning mille kohaselt on naise identiteet traditsiooniliselt eelkõige seotud naise kehale ja seksuaalsusele tehtavate ettekirjutustega. Siit ka soov naise(liku) keha piiridest vabaneda. Teisalt on naiste suhet kehaga mõjutanud vajadus mõtestada positiivselt ja ise oma maailmas olemise kogemust, ilma et langetaks patriarhaalsete kujutelmade või rolliootuste lõksu. Midagi kerget selles ei ole.

Sellises keha, vaimu ja psüühe kombinatsioonis, mida igaüks meist tajub „minana”, oleme me kõik ainukordsed ja ometi teistega (nii konkreetsete inimsuhete kui ka liigile üldomase kaudu) seotud. See annab võimaluse fenomenoloogiliseks ülekandeks – kui kuulata oma „keha”, võiks suhestumine Põdra skulptuuridega ületada intellektuaalse või visuaalial (kunstikeelel) põhineva arutelu. Tema loomingu keskmes asuv kehakuju ja kehakatted ei kutsu meid lihtsalt vaatama ja mõtlema, vaid ka tajuma ja tundma, kuidas meie kehaline kogemus nende objektide ning konstellatsioonidega suhestub. Pean ütlema, et minu keha ei tunne end mõne Anu Põdra skulptuuriga vastamisi seistes väga enesekindlalt, kuivõrd tajun neis iseenda kehalis-psüühilist fragmenteeritust ja ajalikkust.

Samas on see väga tõelähedane kogemus. Ja vabastav. Ja kindlasti poeetiline ning lohutust pakkuv, sest kunstnik kõneleb inimkogemusest üldiselt. Ja minu isiklik (ning mulle intiimne ja ainukordne) kogemus paljuneb ja kajab vastu kõigis neis teostes. Ning vaataja ei pea enda kaduvust ja haavatavust enam varjama ega liigtõsiselt võtma. See osutub lihtsalt inimeseksolemise osaks. Nii kõnetavad Anu Põdra skulptuurid – ja tema kunstiks vormitud sisemaailm – minu kui vaataja sisemaailma, aga eelkõige kehalise olemise kaudu – selle kaudu, kuidas me oleme maailmas (mitte lihtsalt ei mõtle maailmast). Või näitusesaalis. Kuid tagasi välismaailma juurde.

Anu Põder. Kummist kotid seeriast „Katsetatud kasu”, 1999. Foto: Hedi Jaansoo

Piirangutest saab võimalus

Kunstiteadlaste noorema põlvkonna hoiakute ühe mõtestaja Rebeka Põldsami kureeritud näitus tähistab minu meelest väga ilmekalt pööret, mis on toimunud Eesti ühiskonnas ja nii kultuuri mõtestamises kui ka loomises viimase kümnendi-poolkümnendi jooksul. Veel 15 aastat tagasi oleks selline näitus olnud võimatu puhtalt seetõttu, et ühiskond ja kultuuriruum ei olnud analoogse näituse tegemiseks veel valmis. Feministliku perspektiivi rakendamisel kunstis ja kunstianalüüsis oli teadaolevalt juba 1990ndate teisel poolel oma nurgake olemas, kuid kui kuraatorid, kunstnikud või kirjutajad üritasid selle kaudu domineerivat kunstikäsitlust – või laiemalt kogu ühiskonnakäsitlust – küsimärgi alla seada, sattusid nad tihti kriitika turmtule alla või neid tabas professionaalsete institutsioonide vastuseis.

Nüüd elame ajal, mil on tekkinud laiem toetuspind ja uus vaatajate, mõtestajate põlvkond. Nende nägemisulatust on mõjutanud rohkem läänelik demokraatia ja üldkehtivate inimõiguste ideed kui nõukogude aja pseudovõrdõiguslikkus ning sellele vastanduv tugevama õiguse retoorikal ja ideoloogilisel tasandil minevikuihalust kombineeriv 1990ndate üleminekuajastu. Nüüdseks on feministlik analüüs saavutanud tugevama positsiooni ja üldisema kõlapinna, kuivõrd seda toetab kasvav teadlikkus sellest, et tugevalt polariseerunud ning hierarhiliste võimusuhetega soosüsteem ei too kaasa ei harmoonilisemaid inimsuhteid ega sidusamat ühiskonda.

Kunsti tegemise oludel (nagu ka selle tegevuse mõtestamisel) on vaatajale siinkohal midagi inspireerivat öelda. Kõik teised Kumu näitusel Anu Põdra kõrvale asetatud kunstnikud said minevikus või saavad tänapäeval tegutseda kultuuriliselt ja ruumiliselt avaramates piirides, kui sai Põder oma sünnikohast ja eluloost tulenevalt. Ja ometi ületab Põdra loodud teosemaailm näilise kergusega need piirid ja takistused, olemata sealjuures abstraktne konstruktsioon, mis kaotab kontakti elamisega. Erinevate teoste ühiskoosluses kõnetab Põdra looming vaatajat erinevatel viisidel: üle ajaliste, poliitiliste ja rahvuskultuuriliste piiride, haakudes kunstilooliselt ja laiema kultuurilise teadlikkusega. Isiklikult. Üldistavalt. Ning võimaldades kogeda näituseruumis isiklikku haprust. Näitus on kirjeldanud oma pealkirjaga üsna tabavalt seda loomesituatsiooni, kus piirangutest saab võimalus – ning haprus osutub vapruseks.


Katrin Kivimaa on kunstiteadlane ja -kriitik. Ta on avaldanud mitu raamatut ning arvukalt artikleid nii akadeemilistes kui ka kultuuriväljaannetes, olles keskendunud sotsiaalsetele ja feministlikele praktikatele moodsas ja kaasaegses kunstis. Praegu töötab ta EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis ning osaleb teadusprojektis, mille teemaks on eksperimentaalsed praktikad eesti kujutavas kunstis ja arhitektuuris.