Noor ema on üks huvitav karakter – nalja ta ei mõista, samas võib tunda ületamatut uhkust väikeste asjade üle. Lapsevanemaks olemine muudab elulähedasemaks, rahulikumaks ning mõõtmatult empaatiliseks.

Hanna Linda Korp koos tütar Paulaga. Foto: Ekvilibrist

Kui mu tütar Paula umbes kaks aastat tagasi siia maailma saabus, tahtsime juba esimesel päeval pärast sünnitust koju tagasi minna, et omasoodu kosuda. Härra lastearst vaatas mind, vaevu püsti seisvat noort ema, ja küsis: „Kas te olete kindel, et te saate ise hakkama?” Elavnesin silmapilkselt: „Muidugi, ma olen ju 15 aastat tädi olnud!” Mõni päev hiljem naersin ennast korralikult välja. Sama hästi oleksin võinud arstihärrale teatada, et olen 15 aastat Neopetsi või Tamagotchiga mänginud. Vastsündinu eest hoolitsemine ei olegi sama mis paariaastase jõnglasega kohvikus ja loomaaias käimine. Veelgi enam, mul polnud aimugi, kui tundlik võib noor ema olla. Hoiatus: selles kirjatükis tegutsev noor ema on minu alter ego ning teised noored emad ei ole kohustatud temaga samastuma (aga võivad, muidugi).

Üksik ema

Üks kummalisimaid ja mõneti ka kurvimaid emale omaseid tundeid on üksindus. Kui hakkasin Paulaga kolmetunniseid jalutuskäike tegema, tahtsin peaaegu igale vastutulevale lapsekäruga inimesele südamest välja prahvatada kogu rõõmu ja vaeva, mida ma väga lühikese aja jooksul ja ülimalt kontsentreeritud kujul kogenud olin: „Kas sa saad aru, mul on laps ja ta tõesti elab? Mu keha toodab talle süüa ja ta tõesti kasvab! Mu lapsel on nina ja naba ja udujuuksed ning ta ei taha kõhuli olla! Aga ma ei saa üldse oma tunnetest aru! Ma armastan teda ja kardan ka! Olen suure osa päevast temaga kahekesi ja see on vahepeal hirmus! Aga ei tohiks ju olla?” Olin oma sisemonoloogi paljastamise ääre peal, kuid sain siiski sõnasabast kinni, sest see ootamatu avameelsus ei käi eestlase suhtlemisetiketi juurde. Ehkki võiks!

Üksindustunnet võimendab ka see, et ühtäkki on noorel emal ainult kodune sfäär, kus ennast tõestada, ja seda enam võib näida, et tööl käiv teine pool elab palju etemini. Seejuures ununeb, et ka isal on kurb ja üksik tunne, mis sest, et ta saab iga päev endale korralikud riided selga panna ja uksest välja astuda. Isainstinkt tekib umbes samal hetkel kui emainstinktki – ja nii nukker on täita üheksast viieni mingisuguseid tööülesandeid, kui tead, et selle asemel võiksid vaadata, kuidas su laps nohiseb läbi une, üritab endale tervet rusikat suhu pista või jälgib aknast puulehtede sahisemist. Mulle tundub, et sünnitusjärgse depressiooni ennetamiseks tasuks kaaluda, kas äkki ei ole pärast sünnitust võimalik mõlemal vanemal koju jääda, kuni kõik kolm jalad alla saavad. Ilmselt aitab mingil määral ka see, kui naeratad absoluutselt igale vankriga vastu jalutavale noorele emale või isale laialt ja mõtled hästi intensiivselt: „Sa saad hakkama! Kõik on priima!”

Aasta ema

Eelnevast võib jääda ekslik mulje, nagu noor ema oleks kogu aeg kurb, isegi siis, kui ta ei arva end sünnitusjärgset depressiooni põdevat. Tegelikult on asi selles, et hormoonide tõttu on tunnete virvarr esialgu äärmiselt kirju. Väga lühikese aja jooksul on keha (ja vaim) väga palju läbi elanud ja aju ei tule uue teabe läbiseedimisega lihtsalt piisavalt nobedalt toime. Noored vanemad ei mõista nalja, ütles mu ema ükskord väga õigesti, kui mu isa proovis meile heatahtlikult vemmalt mängida. Tõesti ei mõista, ma olen ju asunud äsja täitma Maailma Kõige Tähtsamat Ülesannet ja sina julged minu üle naerda?! Ajapikku see surmtõsidus muidugi kaob, kuid värskelt ametisse vannutatuna võivad kohutavalt tähtsatena tunduda näiteks sellised detailid: 1) mitmenda elukuu mitmenda nädala mitmendal päeval hakkad oma lapsele lisatoitu andma; 2) kas riietad teda ikka piisavalt orgaanilisest villast valmistatud kombekasse; 3) kas su laps riivab silmaotsaga teleriekraani; 4) kas loed talle juba paarikuuselt Jaan Krossi ette; 5) kas keedad luti iga kord läbi, kui see maha kukub jne.

Just selle iseenese liialt tõsiselt võtmise tõttu võib näida, et kõik valikud, mida mina teen, on õiged, sest lapsel on ju kõik hästi, ja järelikult teevad teised valesti. Ka mina olen teiste valikuid salamisi hukka mõistnud, ning õnneks olen ka ise vastu päid ja jalgu saanud. Ükskord pidas üks teine noor ema, nähes, kuidas Paula tuubist püreed sööb, vajalikuks sõbrannale demonstratiivselt valju häälega märkida, et tema küll oma lapsele tuubipüreed ei anna, sest teeb kõik ise valmis! (Palju õnne, sina oledki aasta ema, võid nüüd maha istuda!) Selle asemel et internetis, omavahelistes vestlustes ja, kõige olulisem, oma peas pidevalt teiste valikuid kahtluse alla seada (juhul kui need last tõesti ei kahjusta, sest sellisel juhul tuleb kohe reageerida), võiksid noored emad (ja mina isegi) aidata üksteisel emakogemust mõtestada. Kõik emad on aasta emad!

Lapsevanemaks olemise suurim pluss on see, et sul on võimalus kasvatada endale täitsa oma maitse järgi sõber, kellega iga päev aega veeta.

Anonüümne ema

Üks koht, kus aktiivselt hukkamõistust loobumist harjutada, on igasugused beebiringid. Vaatad teisi emasid ja näed, et kõigil on juuksed natuke sorakil, silmaalused tumedad ning pükste peal paar eilset plekki. Aga… sa ei saa isegi pärast tervet aastat kestnud iganädalast beebide võimlemistrenni teada, mis on nende emade nimed (kui sa just ise ei küsi, aga see oleks ju liiga familiaarne!), sest trenni alguses tutvustad sa oma last, mitte ennast. Eriti skisofreenilisena mõjub see näiteks laulutunnis, kus mina pean laulval häälel ütlema: „Tere, olen Paula!” Aga ma ei ole ju Paula, ma olen Hanna! Lastel ei ole üksteisega tutvumiseks nimelaulu vaja, aga emadel paraku on.

Tundlik ema

Lapse esimene eluaasta näib kestvat umbes kaks aastat, sest hetki, mille lõppu ei paista, on väga palju. Ka poolikult magatud ööde tõttu tekkinud kergelt palavikuline enesetunne venitab ajataju. Keerulises hetkes sees olles näibki, et laps on terve elu karjunud, et ta ei hakkagi mitte kunagi kõhuli olema, et ta ei ole ealeski nõus omaette mängima. Helged hetked, mida on loomulikult palju rohkem, kestavad miskipärast vaid viivu – aga jäävad see-eest paremini meelde. Ma tean, et olin alates Paula kolmandast elukuust kuni tema aastaseks saamiseni tihti uskumatult väsinud; et ma tõesti olen teda ligi kolm tundi lõunaunne pannud, ise näost peaaegu sinine; et olen olnud kodust nelja kilomeetri kaugusel paduvihma käes, süles nuttev laps, kes tahab lähedust, süüa ja rahulikku ema. Ma tean, et see olin tõesti mina, kes need hetked läbi elas, ja olen õnnelik, et tookord mõistuse juurde jäin, aga ma ei mäleta enam seda tunnet. Kõik tunded on normaalsed, kõiki võib tunda, kõik läheb üle, ketrab mu peas nagu mantra. Aga seda mantrat ei ole võimalik lihtsalt uskuda, selle peab läbi elama.

Lapsik ema

Ehkki noore ema üksindustunne võib vahel üle pea võrsuda, on lapsevanemaks olemise suurim pluss see, et sul on võimalus kasvatada endale täitsa oma maitse järgi sõber, kellega iga päev aega veeta (ehk siis päris Tamagotchi!). Näiteks saab kuulata lapsega neljapäeva hommikul kell pool üksteist, kui kõik su sõbrad viibivad kontorites, vabalt valitud vinüülplaati (ja mitte keegi ei arva, et oled päevavaras); teha tekkidest onni ja süüa seal kuivatatud ploome; mängida suvalise maja ees puu all okste ja mullaga; sõita päev otsa jalgrattaga ringi; magada lapsega koos „legaalselt” lõunaund; arendada peenmotoorikat ja ruumilise mõtlemise võimet (LEGO DUPLO, pusled, plastiliin) jne.

Proovimata potentsiaalset lugejat sigima kallutada, tahan siiski öelda, et lapsevanemaks olemine muudab elulähedasemaks, rahulikumaks (vaatad põrandalt riisiterasid korjavat last ja mõtled, et see ongi puhas zen) ning mõõtmatult empaatiliseks. Praktiseerin mindfulness’i ja kohalolekukunsti kogu aeg ning iga päev, mis sest, et minu guru õppis alles potil käima.

Hanna Linda Korp on Värske Rõhu kriitikatoimetaja ja kaheaastase Paula ema.