Out-Or on olnud 30 tegutsemisaasta jooksul alati stiilideülene elektroonikaartist, kes ajab enda asja hoolimata sellest, mis trendid parasjagu suundi domineerivad.

★★★★☆

Asetage mõttes lauale kõrvuti siinse plaadi ja The Other People Place’i ainsaks albumiks jäänud „Lifestyles of the Laptop Café” (2001) kaanefotod ning öelge mulle, et tegemist ei ole tribüüdiga. Ja kuigi „Spektrum” tundub kõlapildilt kui Larry Heardi nädalavahetuse stuudiosess lumises maamajas, peab tõdema, et tegemist ei ole Chicago house’i ega Detroit techno’ga. Out-Or ehk Marko Sula on olnud 30 tegutsemisaasta jooksul alati stiilideülene elektroonikaartist, tehes omaenda erilist asja hoolimata sellest, mis trendid parasjagu suundi domineerivad. Konstantsena on püsinud asjaolu, et tema looming haarab elemente eksperimentaalsemast underground-tantsumuusikast. Kui ma siiski peaks seda ühtse stiilina defineerima, ütleksin, et tegemist on meloodilise elektroga.

Deep house’i laadsed katsetused on aga kõlaruum, kuhu artist varem rännanud ei ole ning seetõttu võivad siinsed saundid paljusid meeldivalt üllatada. Keerutavalt pärlendav „Fluted”, mahemalbe „Rundown” ja võbelevate sünditoonidega „Chord Off” on ju klassikaline Mr. Fingers nii paljugi, et neist paladest viimane isegi sämplib tema tuntuimat teost „Can You Feel It”. Kuna „Spektrum” oli mõeldud algusest peale vinüülireliisina, kuhu mahub piiratud minuteid muusikat, on mitmed lood kui lühikesed vahepalad. Newage’lik „Syntaur” või kaasahaarav biidivaba techno-gruuv „Gamelan” on rajad, mida võiks kuulata pikemaltki. Lõpupoole sätitud minimalistlike DJ-träkkide „Four Boxes” ja „Pleasure” kohta kehtib aga vastupidine – need kipuvad venima.

Nii tervikliku ja ladusalt kulgeva helikandja puhul tundub selliste külgede väljatoomine liialt nokkimisena. Hea ka, et seda plaati on võimalik kuulata kõigil huvilistel ilma vajaduseta saata kassetti lindistamiseks mõnda ajakirja, nagu oli 1995. aastal Out-Ori debüüdiga.