Müürileht

Ajakirjandus ei saa jätkata süüdimatult tulevikust rääkimist, justkui seal ei terendaks keskkonna- ja kliimakriis. Ei piisa sellest, kui neid teemasid käsitletakse erisaadetes või lehelisades. Meedia keskpõrand peab muutuma.

Kui asüülitaotluse põhjuseks on sõja asemel üleujutus, põud või maastikupõleng, võib taotlus rahuldamata jääda, sest iga hädaolukord ei taga seaduse silmis sugugi rahvusvahelist kaitset. Keskkonnapagulased kogevad süsteemset diskrimineerimist paraku nii piiripunktis kui ka kodumaal.

Olgu kõne all sõda, kliimamuutused või terrorism – nali on nende kõigi puhul omal kohal, aidates kergendada meelt, tõsta moraali ning paljastada võimu variserlikkust ja ahnust.

Tänapäeva inimest ei ohusta mitte teadmiste puudus, vaid nende üleküllus. Ülekülluse tekitamisega näevad sageli vaeva terved tööstusharud, mille elujõulisus sõltub nende suutlikkusest manipuleerida uute teadmiste loomist ja summutada ebameeldivate faktide levikut.

Vabariigi aastapäeva lähenedes tasub mõelda, kuidas panna rahvusriigi enesekirjeldus ehk suur lugu võitlusest, võidust ja progressist sobituma keskkonnakriiside kontekstiga, mis asetab rahvusriikidele ressursside ületarbija ja globaalses ületootmises osalejana hoopis süükoorma.

Jaanuar on lubaduste andmise aeg. Miks mitte lubada seekord võtta otsustavalt käsile keskkonnasport või jääda püsivalt tarbimisdieedile? Lennukamalt unistajad vaatavad siinkohal oma ninaotsast kaugemale, andes oma lubadusega panuse poliitilise ummikseisu ületamisse.

Marss on kodanlik ja iganenud vastupanu vorm. Teadmistest ja loosungitest on kasvanud kliimakriisi pärast muretsevate aktivistide jaoks välja praktikad, mida tuntakse vägivallatu vastupanuna.

Kui soovime ühiskonda, mis baseerub teistega arvestamisel, teadlikkusel ja hoolivusel, tuleks selle poole liikumist alustada kogukondadest. Nendega ei tohiks aga liituda mitte iseendale ja oma lähedastele parema äraelamise tagamiseks, vaid selleks, et üheskoos kasvada.

Loomade, putukate, taimede ja sammalde kannatuste mõistmiseks on tarvis näha väikesemõõdulise hävingu ruumilist ulatust ja lõputut korduvust, aga ka äratundmist, et looduses toimuv on meiega toimuv.

Reaktsioonid, mis järgnesid keskkonnaministri otsusele suurendada raiemahtusid, ilmestavad sügavalt juurdunud väärarusaamu majanduse, ühiskonna ja keskkonna omavahelistest suhetest.

Ligi 30 maailma riigis on omistatud loodusele juriidiline agentsus ja tagatud peamised konstitutsioonilised õigused. Need arengud panevad paratamatult küsima, mis kujul peaks legaalse staatuse saanud emake Maa kandma ka vastutust. Kas loodust peaks saama kohtusse kaevata?

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.