Müürileht

Olgugi et mehe varasemas loomingus omas suurt rolli microKORGi sünt, mis oli mõneti ehk isegi tema tunnusinstrumendiks ja läbimurdevahendiks, siis „Joined Endsi” puhul on haaranud oma koha Wurlitzeri elektrooniline klaver ja analoogsüntesaatorid.

Need, kes Paul White’i loominguga kursis on, teavad teda eeskätt kui hiphoppi viljelevat produtsenti, kelle biitidele on riime ladunud näiteks Homeboy Sandman, Danny Brown, Guilty Simpson ja paljud teised.

Sel reedel esineb Kultuurikatla Aias toimuval Haigla Peol mauritiuse-briti juurtega trummar, laulja ning produtsent Joseph Deenmamode ehk Mo Kolours, kelle korjas tänavalt üles ja tõi avalikkuse ette BBC Radio raudvara Gilles Peterson. Peterson korraldas Koloursile ka salvestusseansi maailmakuulsas Maida Vale’i stuudios. Mehe Eestisse saabumise eel panime talle teele kümme küsimust.

Alles see algas ja juba tuleb kuulutada, et üle lahe toimunud Flow Festivali pidustused on selleks korraks läbi saanud. Madise ja Triinu parimad hetked ürituse laupäevasest ja pühapäevasest möllust on aga teie ees.

Triin ja Madis müttasid eile jõudsalt mööda Flow festivalitandrit ning sättisid ritta oma reedesed piitsa ja prääniku nominendid. Sekka on sattunud nii Skrillex, rekkameheprillide ja pepupükstega reivifänn kui ka kahetsus, et kõigi artistide nägemiseks amööbi kombel võimalik poolduda pole.

On rõõm, et BiiT Digitali alt on ilmunud järjekordne Rotrumi album „High Up In The Trees”. Rotrum on jätkuvalt saladuslik, jättes võimaluse oma nimega seoseid luua vaid läbi muusika. Kui tema varasemad helikandjad „9 Scenes” ja „Sunglow” on eeskätt produtsendi enda piiride kompamise ja tehniliste vahendite sidumise järel tekkinud õnnestunud resultaadid, siis uus väljalase on justkui konkreetne samm edasi.

Napilt ligi pooletunnine esikplaat on heliliselt kirju ja jutustav. Selle aja sisse mahub tervelt 16 lugu, mis varieeruvad 14 sekundist kolme ja poole minutini, seega liiga kaua ükski pala areneda ja küpseda ei jõua.

Selleaastase Jazzkaare eel tegi paljudele rõõmu uudis, et ürituse raames esineb Eestis Mount Kimbie. Kui sõber, keda muusikaliselt 100% usaldan, soovitas kuulama minna ka Portico Quarteti, kogus mu ootusärevus tuure juurde, sest neliku muusikaga lähemalt tutvudes sai selgeks, et neid mehi tahan ma kindlasti näha.

Estonian Folk Orchestra sai alguse 2011. aasta sügisel, mil idee autor pärimusmuusik Tuulikki Bartosik orkestri käima lükkas. Koostöös rootsi folk- ja džässmuusiku, pedagoogi ja helilooja Jonas Knutssoniga valiti välja repertuaar ja tehti proove, esineti siin ja seal ning salvestati 2013. aastal Stockholmis plaat „Imemaa”/„Wonderland”, mis nüüd hiljuti ilmavalgust nägi.

Kui TMW programm avalikustati, tundsin pisikest hingepiina, et TMW Hip-Hop Showcase’i ja Viljandi Pärimusmuusika Festivali programmiajad ühtivad, ent eilne õhtu teatris NO99 oli esinejate ja publiku sünergia osas sama võimas ja suur kui seda on tavaliselt räpipeod. Ja mitte ainult...

EIMIC-i näol on tegu kolme Moskvast pärit seltsimehega, kes mulle isiklikult nii muusikaliselt kui ka lavakeele osas Friendly Firesit meenutasid. Iga mees oli justkui bänd omaette ning nautis end laval täiel määral, mida oli tõesti lust vaadata.

Ikka on tänuväärne pöörduda tagasi olnud kaunite aegade ja nendega seonduva juurde. Kõnealune Tõnu Naissoo Trio džässalbum, mille andis uuesti välja plaadifirma Jazzaggression, on üks sellistest puhkudest.