Müürileht

Arktika on kliimamuutuste lakmuspaber. Seal avalduvad üleliigse süsiniku atmosfääri paiskamise mõjud esimesena. Kliimateadlane Timo Palo on üks väheseid eestlasi, kes on selles planeedi kõige kiiremini soojenevas piirkonnas rännanud. Laename tema silmi, kõrvu ja teadmisi, et kliimamuutuste olemusest paremini aimu saada.

Kuum kliima ja elurikkuse kadu eeldavad avalikult sektorilt senisest kiiremaid, laiema toetuspinna ja pikemaajalise vinnaga otsuseid. Selliste otsuste tegemisel võib kaasata poliitikakujundamisse arutleva miniavalikkuse ehk praktika, mida tuntakse Eestis rahvakogu nime all.

Miks on utoopiline kujutlusvõime inimkonnale vajalik ja kuidas kajastada keskkonnateemasid ilukirjanduses? Kuidas saaksid meid inspireerida eluilmakaitsevägi ja külaraha?

Mis on ühist humanitaarteadustel, kunstil ja teismeliste tüdrukute sotsiaalmeedia profiilidel? Neist kõigist võib leida uusi mudeleid, mis aitavad liikuda individualismi ja suletud süsteemide juurest koostoimimise ja dialoogiliste tervikute poole. Need on mudelid, mida on hädasti tarvis ellujäämiseks üha kuumeneval planeedil.

Kliimakriisi lahendamisel võiks kirikust saada kliimaaktivistidele oluline liitlane. Maailmas leidub mitmeid kogudusi, mis on seadnud oma tegevuses läbivaks eesmärgiks keskkonnahoidlikkuse. Eesti kirikumaastikul on need globaalsed trendid paraku suuresti tähelepanuta jäänud.

Reaktsioonid, mis järgnesid keskkonnaministri otsusele suurendada raiemahtusid, ilmestavad sügavalt juurdunud väärarusaamu majanduse, ühiskonna ja keskkonna omavahelistest suhetest.

Ligi 30 maailma riigis on omistatud loodusele juriidiline agentsus ja tagatud peamised konstitutsioonilised õigused. Need arengud panevad paratamatult küsima, mis kujul peaks legaalse staatuse saanud emake Maa kandma ka vastutust. Kas loodust peaks saama kohtusse kaevata?

Kuigi maalivaid elevante ja pesa kaunistavaid linde võib teatud mööndustega pidada isegi kunstilises mõttes andekateks, on loomade jaoks siiski palju olulisem igapäevaprobleemide lahendamisel avalduv loovus, mis on muutuvas keskkonnas ellujäämiseks hädavajalik.

Juba sel reedel võib Tartu Lodjakoja juurest kostuda kummalist sirinat, serenaadi või hoopis soleerivat vabavärssi. Bioloog Veljo Runneli korraldatav Linnujämm üritab loodusele loominguliste impulssidega läheneda.

Kui asüülitaotluse põhjuseks on sõja asemel üleujutus, põud või maastikupõleng, võib taotlus rahuldamata jääda, sest iga hädaolukord ei taga seaduse silmis sugugi rahvusvahelist kaitset. Keskkonnapagulased kogevad süsteemset diskrimineerimist paraku nii piiripunktis kui ka kodumaal.

Moodne tarbimisühiskond, mis on keskendunud kõikvõimalike hüvede ja ihade turundamisele, kasutab samal ajal oma eluvajaduste rahuldamiseks tasuta teenuseid, mille olemasolu justkui ei märgatagi. Tegemist on nn ökosüsteemi- ehk keskkonnateenustega.

Mitme loomakaitse liikumisega seotud aktivist soovitab ühiskondliku muutuse saavutamiseks luua koalitsioone, olla dialoogis vastaspoolega ja valida hoolikalt narratiive. Mõistet „vegan” kasutab ta just seetõttu haruharva.