Müürileht

Ajal, mil moetööstus hoiab maailma kõige saastavamate tööstusharude pjedestaalil teist kohta, on üha enam disainereid otsustanud käised üles käärida ning asunud otsima lahendusi, et kogu meie toodetud pahnale uus elu anda või kasutada ressursse ilma saapajälge tugevalt maasse surumata.

Kadi Kivilo luuletab hommikust, kui jagati hambaid, hambaauke, silmi ja küüniseid.

Öö kui Teine on paljuski meie endi konstrueeritud – mitte ainult hirmudes ja ihades, mida sinna kuvame, vaid juba oma ajalises piiritletuses. Berk Vaher vaatleb öö tähendust ERMis avatud näituse „Kellele kuulub öö? Eesti linnaöö kirgas ja hämar elu” näitel.

Oleme nähtavasti tunnistajaks sellele, et naisautorite kirjutatud teoseid – näiteks ajaloolist proosat – on hakatud eesti kirjanduses varasemast rohkem märkama ja tunnustama, sealjuures ehk mitte enam üksikteoste, vaid laiema nähtusena. Mis on selle fenomeni põhjused (ja tagajärjed) ning millest jääb veel vajaka?

24.–26. mail toimub Tartus Sadamateatris esimene tätoveerimis- ja alternatiivkultuuri festival Cry Me a River, kus asuvad nahka kaunistama kunstnikud nii meilt kui ka mujalt. Festivali korraldajad Maris, Jana, Spike, Iisak ja Rainer jagavad, milline on meie tätoveerimiskultuuri Zeitgeist ning mida üritusel näha ja kuulda saab.

Võiks ju öelda, et näitusel kohtub nüüdisajale ja kaasaegsele kunstile küllaltki iseloomulik märksõnade triumviraat: identiteet, tehnoloogia, kurnatus.

Miks ihkab noor moekunst kümneminutise rambivalguse asemel catwalk’il hoopis valgete galeriiseinte vahele? Mis lugusid jutustavad täis oksendatud teksad ja aastaid kapis rippunud pulmakleit?

Maailm – vähemalt sellisel kujul, nagu seda praegu tunneme – on määratud lõppema ja seda eeskätt inimtegevuse tagajärjel. Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida” küsib, millised inimloomuse tahud meile täpsemalt saatuslikuks saavad.

Nagu õigele vaaraole kohane, ei pääsenud „Tulnukaski” igavese rahu rüvetamisest ja nii kisti Valdis avakosmosest koju, et teha läbi korralik cash-grab-karneval.

Sel nädalavahetusel, 9.–11. mail leiab Telliskivi Loomelinnakus neljandat korda aset kunstifestival Ma ei saa aru, mis võtab sel aastal fookusesse moekunsti. Lisaks avatakse kaasaegsele moekunstile pühendatud näitus „Re_form_aktsioon”, mille lähtepunktiks on rõivas kui tunnet või seisundit edasi andev kehakate. Teemast lähtuvalt tutvustame üritusel osalevaid moekunstnikke ja neile olulisi rõivaesemeid. Seekord piilume Tauri Västriku riidekappi.

Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev” pakub argielulises seigas komejantliku nostalgiaga ülevalatud eksistentsiaalset õõva.

Lahkunud on armas sõber ja kolleeg, särav kuraator, kultuuriajakirjanik ja noor kunstiteadlane Triin Tulgiste-Toss.