Homme on jõululaupäev, mis tähendab, et neil, kes jõulukingituste tegemise traditsioonist kinni peavad, on viimane hetk salmid välja otsida. Siinkohal tulevad appi Kaisa Kuslapuu ja Joosep Vesselov.
Hoiatus: see siin pole mingi arvustus ega asi. „Ära unusta, et arvustamine on teritatud intellekti töö,” vahendab Priimägi oma raamatus Juhan Sütiste sõnu.
Lõppevat aastat iseloomustavad kultuurimaastikul muu hulgas kunstivälja kommertsialiseerumine, elujõuline žanrikino ning teismeliste räpipalavik. Loomerahvas heiskas harimatuse vastu rahulipud, haaras plakatid, avaldas meelt ja valmistus tegema seakisa, ent ette tuli ka omavahelisi nagelemisi.
Mastaapseid interaktiivseid installatsioone loov kunstnik tegeleb oma töödes järjekindlalt sotsiaalsete käitumismustrite, infovälja ja virtuaalsusega. Igapäevase „spioonitöö” kõrvalt veab ta lisaks Maajaama – residentuuri-, näituste- ja stuudioruumi, kus kunsti ja tehnoloogia piirid hägustuvad.
Eluetappide vaheldumist tähistavad siirderiitused pole vaid usulist laadi. Nõukogude armees oli eriti noorsõdurite „koolitamiseks” välja arendatud täispakett.
Kanuti Gildi SAALis esietendus 9. detsembril Emer Värgi debüütlavastus „You Will See So Many Pretty Things”.
Auditooriumites sündinud imed püsivad küll igavesti neid kogenud õpilaste hinges või vaimus, kuid Vallo Toomla film tõendab, et neid on võimalik näidata ka neile, kelle elus pole olnud õnne olla Marju Lepajõe õpilane.
Juuli alguses võitis Ksenija Ohhapkina industriaalne muinasjutt „Surematu” Karlovy Vary festivalil dokumentaalfilmi Grand Prix. Võit A-klassi festivalil annab filmile õiguse kandideerida Oscarile.
Nevada kõrbe kümneid tuhandeid inimesi kokku toov festival Burning Man loob tingimused kõikvõimalikeks kogemusteks ja eksperimentideks ning võib aidata näha tavamaailma täiesti uuel pilgul.
Ega see mingi suur saladus ju pole, et elame üsna lollidel aegadel. Lollidel ja veidratel. Mingis mõttes on see väsitav ja mingis mõttes õnn, sest pakub tohutus koguses absurdi, veidrust ja ilmselt ka nalja.
Tallinna linn on astumas lühinägelikku, rumalat ning kultuurivaenulikku sammu. Linna väitel ei ole Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hoone, mida asutus Tallinnalt rendib, tänapäeva nõuetele vastav ning on külastajatele suisa ohtlik.
Maarja Pärtna luulekogu räägib meie pea kohal kõlkuvast paneelist, mis meid ühel hetkel lömastab – kliimamuutusest.