Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.
Merlin Kirikal vaatleb Feministeeriumis feministliku kriitika olemust ning selle potentsiaali ühe aktivismi vormina.
Ingel Undusk luuletab sansaarast ja magusalt raisatud ajast.
See on üks suguvõsa kokkutulek. Sugulased ja hõimlased tulevad kokku, sest perekond, vaat miks. Mõned näod on tuttavad, teised mitte nii väga. Suguvõsa on elujõuline, sest vanad pole surnud ja noori võrsub juurde.
Perekond on osa inimeseks olemisest ning selle muutuvat palet ja erinevaid mustreid armastavad kujutada nii filmid kui ka telesarjad. Olgu siis lugudega naiste emantsipatsioonist, äärelinna tumedatest saladustest või linnadžunglis tekkinud sõpruskondadest.
Pärast „Kahekesi” esietendumist kuulsin kuluaarides etteheiteid, et muidu nii eksperimentaalne Kinoteater on seekord kindla peale välja läinud, lavastanud suhtedraama. See väide ei pea paika, sest kui „Kahekesi” midagi suhete kohta ütleb, siis seda, et suhte otsimine või suhtesse astumine on kõike muud kui kindla peale minek.
Filmikriitikat kiputakse tänapäeval pidama kaduvaks nähtuseks. Või on see kriitikute enda kurbirooniline sisekaemus, sest tundub, et pole piisavalt lugejaid, raha ega järelkasvu? Müürilehe filmikriitikute konkurss tõestab, et vähemasti huvi on valdkonna vastu suur.
Ärajätmised, edasilükkamised, ajutised sulgemised ja sundpuhkused – kultuurikatkestuse kannatajaiks ei ole vaid suured teatrimajad jt institutsionaalsed kultuuriasutused, vaid ennekõike omaalgatuslikud tegijad ning vabakutselised – kunstnikud, muusikud, literaadid, produktsioonitiimid, koomikud…
Tavaoludes peaks neil päevil saavutama haripunkti traditsiooniliseks linnafestivaliks kujunenud Tallinn Music Week, ent eriolukorra tõttu on festivali toimumine lükkunud suve lõppu, augustisse. Ürituse peakorraldaja pilk kriisile, kohanemisele ja innovatsioonile.
„Mailased” on Peedu Saare teine avaldatud teos, debüüdi tegi ta nimelt 2018. aastal romaaniga „Pascual”. „Mailased” on lugu armastusest, traagilistest sündmustest ülesaamisest ning sellega kaasnevast üksindusest ja üksildusest.
Tauno Vahter pani kirja kiiresti arenenud sündmused ühest Loksa poole suundunud bussist.
Märtsikuu luule tuleb Ann Viisilehe sulest ja viib meid talve ning kevade vahealadele.
