Müürileht

Mida hakata oma viha ja õiglustundega peale siis, kui ise pole tingimata ebavõrdsuse all kannatanud? Kuidas, millest ja kellest üldse rääkida saab ja tohib? Ja kuidas leida need õiged sõnad?

16. detsembril esietendub Kanuti Gildi SAALis Alain de Bottoni samanimelisest teosest tõukunud lavastus „Mure staatuse pärast”. Oma loomingulisest teekonnast ja lavastuse saamisloost räägib kaasautor ja dramaturg Maria Lee Liivak.

Üle 20 aasta Läti kaasaegse kunsti keskust juhtinud ja majanduskriisis kunstifestivalile Survival Kit aluse pannud Solvita Kresel on öelda nii mõndagi nii Riia arengu, musta raha kui ka isetegevuslike praktikate väärtuse kohta.

Kohtusime Tartu filmifestivalil 20/20 elektroonilise muusika duo Varjuriga, kes rääkis, kuidas nende muusika kosmose ja ulmega suhestub.

„Nähtamatu võitlus” (Eesti, Läti, Kreeka, Soome), 1 h 55 min. Režissöör ja stsenarist Rainer Sarnet, operaator Mart Taniel, produtsent Katrin Kissa, monteerija Jussi Rautaniemi, helilooja Hino Koshiro. Osades Ursel Tilk, Ester Kuntu, Indrek Sammul, Kaarel Pogga jt. Kinodes alates 8. detsembrist.

Viimase aja kultuuriürituste puhul paistab silma aina järjepidevam kehalisuse ja seksuaalsuse käsitluse uuendamine. Kehade autonoomia ja seksuaalse väljendusvabaduse teemad on valdkondadeüleselt sünkroniseerumas ja võimendavad üksteist. Sellised arengud annavad sooja lootust, et püüdlemine empaatilisema ja aktsepteerivama tuleviku poole jõuab laiema publikuni ja võib-olla isegi peavoolu.

Jalutame koos Martin Alguse luulega mööda Pariisi.

„Mis saab siis, kui meid enam ei ole?”. Lavastaja Kirill Havanski, autorid Kirill Havanski, Maria Paiste ja trupp, kunstnik Riin Maide, valguskunstnik Aleksandr Mirson, helikunstnik Markus Palo, plakatikunstnik Elo Vahtrik. Laval Ilo-Ann Saarepera või Kirill Havanski, Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Maria Paiste, Ekke Hekles ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 14. aprillil Tartu Uues Teatris.

Siim Preimanil õnnestus külastada 13. korda toimunud kunstifestivali Sequences avamist Reykjavíkis. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kollektiivi kureeritud peanäitus tõi kokku kunstnikud Baltikumist, Islandilt ja mujalt maailmast ning kandis pealkirja „Ei näe”. Kuna tegemist oli meie reporteri esimese korraga sellel kaugel põhjamaisel saarel, jäi tal näitus loodust imetledes peaaegu nägemata, aga midagi ta siiski lõpuks ikkagi nägi.

New Yorgis sündinud, kuid suurema osa elust Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsenud fotograaf leidis oma vastavatud näituse valguses aega, et jagada oma nägemust pildiloomest, tumedusest ja loomade sagedusel võnkumisest.

Filmimaagiat muusikaga täiustavad heliloojad otsivad viisi, kuidas vaatajale salaja naha alla pugeda, kuid mitte filmi üle võtta. Mis nüanssidega peab selles peenes töös arvestama?

Jaapani heli- ja visuaalkunstnik Ryoji Ikeda on tuntud oma hüpnootiliste andmemaastike poolest, mida võõrustab järgmised neli kuud Amos Rexi muuseum Helsingis.