Müürileht

Paide Teatri lavastus „Labürint” on mõeldud kogemiseks ühele inimesele korraga tema enda valitud asukohas, nii et tegelasi on kaks: kõrvaklappidest kostev jutustaja ja jalutav kuulaja.

„Tulevik on alati tume ja see ei ole mitte ahastava viimsepäeva prohveti hüüe kuristiku järsult servalt, vaid loomulik olukord, paratamatus, milles pole midagi negatiivset,” arvab lavastaja Jan Teevet.

Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.

Kuidas alustada uue teatriga ääremaastunud Eestimaa südames, mil viisil orienteeruda metsikul ajal ning kust kasvab publik lavastustele, mida veel pole. Saaremaalt pärit noor lavastaja sõnastab oma kogemust ja püüab kujutleda tulevikku.

Oktoobris esietendus Vaba Lava kuraatoriprogrammi „Murranguaja inimesed” raames Birgit Landbergi lavastus „Inimesed ja numbrid”, mis viib publiku rännakule mööda Tallinna korterelamuid ja läbi statistiliste mõistete nagu suhteline vaesus, keskklass, sissetulek, leibkond jne.

Pärast „Kahekesi” esietendumist kuulsin kuluaarides etteheiteid, et muidu nii eksperimentaalne Kinoteater on seekord kindla peale välja läinud, lavastanud suhtedraama. See väide ei pea paika, sest kui „Kahekesi” midagi suhete kohta ütleb, siis seda, et suhte otsimine või suhtesse astumine on kõike muud kui kindla peale minek.

Üks oli kohe algusest peale kindel: me ei puuduta selles intervjuus poliitikat, ka kultuuri- ja teatripoliitikat mitte. See pole meie huviobjekt! Ometigi ei takistanud see vestlemist nüüdisajast ja tänapäeva teatrist.

25 aastat teatud määral sarnast vormi hoidnud Von Krahl on alustanud uut elu ja 14 aastat tegutsenud üksus on kadunud. Aga seda, milline on uue trupi kunstiline sõnum, saab näha esmalt Lauri Lagle lavastuses „Paratamatus elada ühel ajal”

Rein Raud, Laur Kaunissaare ja Raivo Põldma panid kirja oma mõtted teatrifestivali „Kuldne Mask Eestis” olulisusest kohalikule kultuurile.

Miks teha oma karjääri tipus olles kannapööre, miks käia rammestumiseni teatris ja kuidas tuua Narvat ülejäänud Eestile lähemale? Sellest kõigest rääkisime uue teatrijuhi ja endise prokuröriga.

Doktor Walter Mischel tegi umbes viiskümmend aastat tagasi eksperimendi, kus laste ette asetati neile meeldiv maiuspala ja öeldi, et kui nad suudavad veidike aega kannatada ja seda mitte ära süüa, saavad nad veerandi tunni pärast teise veel.

Kuidas etendavad 90ndatel sündinud ja üles kasvanud ehk nüüdseks together-forever-vanusesse jõudvad inimesed sellist igavesti kokkujäämise imperatiivi, mis on õpitud Hollywoodi romantilistest komöödiatest?