Müürileht

Üheksa nappi pala Vootele Ruusmaalt, keda tunnen ennekõike luuletajana. Olen rahul, et nüüd ka muusikuna.

Argo Valsi kolmas kauamängiv „In Loving Memory Of” on mitmekülgne album, kus on peidus vastandlikud, aga ka sümbioosis kõlavad unelevad ning intensiivsed meloodiad.

Eesti pikima ajalooga doom-bänd on kulgenud alati pigem selle žanri äärealadel.

Kui eelmisel albumil „Muunduja” lähtusid Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv veel eesti folgist, siis värske materjal on parimas mõttes maailmamuusika – rikkalik, defineerimatu ja lummuslik.

Misha Panfilov Sound Combo on uuel albumil aja maha võtnud, jäädes samas truuks oma varasemate üllitiste kõlapildile. Öeldu ei tähenda, et plaat ei pakuks midagi uut – uudsus seisneb hoopis lõõgastavas õhustikus, mis siin on luua suudetud.

Pillikuid on seitse. Nad tulid kokku 2014. aastal, vahetasid seejärel liikmeid ja nüüd valmis neil debüütplaat „Metsaunelm”.

Dramamama võib tunduda mõnele muusikafännile kui veteranbänd, kuid „Uphill Battle” on kõigest nende kolmas album.

Kruglov-Sooäär Quarteti album „Tchaikovsky” pöörab kuulsa vene helilooja Pjotr Tšaikovski loomingu pea peale, mängides eri võtete, dünaamikate ja ideedega ning moodustades tempoka ja kireva värvipaleti.

Uute edukate bändidega kaasneb tihti kaks spetsiifilist rõõmu: leidmine ja ootamatus. Leidmine on rõõm mõistmisest, et orbiidile on ilmunud midagi uut ja huvitavat.

„Poolikuid punkte me ei pane, vali siis ikka 6 või 7,” sain vastuseks, kui tahtsin...

Ei tule just tihti ette, et eesti popmuusikas juhtuks midagi tõeliselt ootamatut. Jonas Kaarnametsa soolodebüüt suudab aga korduvalt üllatada.

Trad.Attack!-i 2013. aastal startinud lend eesti muusika tähistaevasse on olnud muljetavaldav. Peavoolu pole murtud pelgalt bändina, vaid sinna on tiritud kaasa ka pärimusmuusika.