9. juuni 2020
jonas.f.k – buda.01 (TIKS, 2020)
Ei tule just tihti ette, et eesti popmuusikas juhtuks midagi tõeliselt ootamatut. Jonas Kaarnametsa soolodebüüt suudab aga korduvalt üllatada.
Ei tule just tihti ette, et eesti popmuusikas juhtuks midagi tõeliselt ootamatut. Jonas Kaarnametsa soolodebüüt suudab aga korduvalt üllatada.
Trad.Attack!-i 2013. aastal startinud lend eesti muusika tähistaevasse on olnud muljetavaldav. Peavoolu pole murtud pelgalt bändina, vaid sinna on tiritud kaasa ka pärimusmuusika.
Helilooja Markus Robami „In Crowds” kõlab kui eleegia koroonaeelsele ühiskonnale. Heliliselt jäädvustatud (välisriikide) linnaruum elustub kandvate klaveripalade abiga kui midagi kaotatut, kauget ja unustatut.
Pärnu alternatiivroki esindaja Sibyl Vane on tulnud esimese aastakümne täitumise ajaks välja kolmanda kauamängivaga „Duchess”.
Mõne muusikastiili või -albumiga on võimalik siduda reaalses maailmas olevaid objekte. Kui gangsta rap’il on Rolex ja doom metal’il surnukirst, siis Motor Tension Ensemble’i gootirokilikul plaadil „Maskid” võiks selleks olla põlev küünal.
Produtsent Lauri Lest võtab debüütalbumil suuna ambient’likku kosmose-eepikasse, ent vürtsitab enda õhulist retroelektroonikat nakkavate rütmidega.
Kuulan ja kuulan. Päevast päeva. Mitmeid kordi. Varahommikul. Lõunatades. Hilja öösel. Seistes ja lamades. Autos ja sportides. Üks on seega kindel – „Nolove” on hea album.
Erik Juhandi EP „Jalutuskäigud mere ääres” on eksperimenteeriv ja variatiivne. Viiest loost koosnev teos teeb...
„Don Juan Tallinnas” on 18 looga kauamängiv, mis on antud välja suure armastuse ning austusega...
Koroonakarantiini ajal on osutunud populaarseks igasugused kultuuriüritused interneti vahendusel. Wondering O ehk Mihkel Tombergi albumit „? r u” võib käsitleda samuti kui kontserdivõimalust kodus.
Tants ja trall šamaanivihmametsas, pidu päädib nõia hütikeses! Tegemist on ühe kobeda ja kauni kassetiga, millel figureerib kaks duot (mõlemad peaaegu triod!) kahest maailma eri otsast.
Eesti autoripopist rääkides ei saa kuidagi mööda Vaiko Eplikust, see on fakt. Seetõttu on ka mõistetav, miks meil on tekkinud kodumaine minižanr eplik-core, mis tähistab sarnast postestraadlikku ja protohipsterlikku naivistlikku popmuusikat ja millest pole viimastel aastatel siinmail puudust tulnud.