Plaadiarvustused
Plaadiarvustus: Tallinn Daggers – Suburban Decay (Love Forever, 2015)
Poprokigrupeering Tallinn Daggers püüab kõlada oma teisel albumil kaootiliselt ja karmimalt kui varem. Sellisena, millised nad oma parimas kuues ei ole. Nende suurim jõud tundub olevat Röövel Ööbiku viimase plaadi elektroonikalembuse ühendamine üle lahe asuva poromaa otsekohesema ja toorema rokiga.
Plaadiarvustus: Sufjan Stevens – Carrie & Lowell (Asthmatic Kitty, 2015)
Detroitis sündinud ja Brooklynis resideeriva Sufjan Stevensi seitsmes stuudioalbum „Carrie & Lowell” on ilmselt kõige kurvem asi pärast „Bambit” ning kõik kunagi kirja pandud ballaadid ja itkulaulud näivad selle kõrval pealiskaudsete ja tühistena.
Plaadiarvustus: Olga Bell – Край (New Amsterdam, 2014)
Venemaal sündinud ja seitsmenda eluaastani elanud, Alaskal kasvanud ning New Yorgis tegutsev Olga Bell on oma teise LP teemaks võtnud meie naaberriigi tohutu perifeeria: iga albumi pala on nimetatud ühe Venemaa krai järgi.
Plaadiarvustus: Marching Church – This World Is Not Enough (Sacred Bones, 2015)
Taani post-pungi bändist Iceage tuntud Elias Bender Rønnenfelti sooloprojekt Marching Church on jõudnud viie tegutsemisaasta jooksul kulmineeruda pöörasest noise rock’ist The Birthday Party aegse Nick Cave’i tumedat karva romantismini, mis ilmutas end juba Iceage’i kolmandal albumil „Plowing Into the Field of Love”.
Plaadiarvustus: Kendrick Lamar – To Pimp a Butterfly (Interscope / Aftermath / Top Dawg Entertainment, 2015)
„Anybody can get it. The hard part is keeping it.” Nõnda kõneleb Kendrickule albumi avaloos Dr. Dre. Tema karjääri silmas pidades võib uskuda, et ta teab, millest räägib.
Plaadiarvustus: Estrada Orchestra – Estrada Orchestra LP (2015)
Kas legendaarne DJ Estrada on bändi või suisa orkestri loonud?! Sedapuhku siiski kahjuks või õnneks mitte.
Plaadiarvustus: Zu & Eugene S. Robinson – The Left Hand Path (Trost Records, 2014)
„The Left Hand Path” on Zu ja Oxbow’ vokalisti Eugene Robinsoni koostöös valminud projekt. Võttes arvesse, et jõud ühendavad vastavalt itaalia ja ameerika eksperimentaalse muusika viljelejad, sobiks pealkirjaks vabalt ka „The Left Field Path”.
Plaadiarvustus: Rüüt – Maasikille (2015)
Äsja debüütalbumi välja andnud Rüüt lisab kodumaise folkmuusika üldpildile oma uudse, pisut alternatiivse helikeelega kindlasti värvi, kuid võib-olla isegi liiga arglikult!?
Plaadiarvustus: Romare – Projections (Ninja Tune, 2015)
Romare ehk Archie Fairhurst on võtnud lavanime afroameerika kunstniku Romare Beardeni järgi, kelle silmatorkavad tööd olid 20. sajandil ühed mõjusaimad musta kultuuri edasikandjad.
Plaadiarvustus: Laura Groves – Committed Language (DEEK Recordings, 2015)
Laura Grovesi album „Committed Language” on inglise laulja-laulukirjutaja teine EP, mis kujutab endast mõnusat kombinatsiooni 70ndate hõnguga süntpopist, kaasahaaravatest käikudest ning sumedat suveööd meenutavast vokaalist, mis loovad üheskoos muinasjutulise õhustiku ja manavad silme ette pastelsed kommitoonid.
Plaadiarvustus: Egyptrixx – Transfer of Energy [Feelings of Power] (Halocline Trance, 2015)
Toronto eksperimentaator Egyptrixx taotleb oma seitsmerajalise industriaaltekno albumiga süngust ja diipi. Mõtleb elektrist, lagunenud tööstusmaastikest ja orjastatud masinate kontrakultuurist.
Plaadiarvustus: A Place to Bury Strangers – Transfixiation (Dead Oceans, 2015)
Paljude kriitikute poolt New Yorgi kõige valjemaks bändiks nimetatud A Place to Bury Strangersi neljanda kauamängivaga tekib tõsine déjà vu probleem – ma olen seda kõike juba justkui varem kuulnud.