Müürileht

Maailmas, kus restorani külastamise etiketi juurde kuulub lauale toodud salati mitte vähem kui professionaalsel tasemel pildistamine ning ühistranspordis on soovituslik pilk pigem viisakalt ekraanile naelutada, kipub võrgust väljaspool kulgev elu üha üksildasemaks.

„Kuidas elu nii on?” küsis toimetaja mu käest. „Millest sa ilma jääd, mida su elus seetõttu rohkem on, kui sind Facebookis ei ole?”

Alustades kandilise ekraani türanniast ja kaadrisagedusest ning lõpetades pikslisuhtega on digitaalse modelleerimise kaudu tekkinud standardid üks viis kaubastada erinevates meediakanalites levitatavaid harjumuspäraseid tooteid. Kuid mis on juba kord selge kuju võtnud, seda on üha raskem kujutada ette teistsugusena.

Eesti e-riigi visionääridel pöörastest ideedest puudust pole. e-Residentsuse programmile lisaks arutatakse tõsiselt krüptoraha kasutusele võtmist. Mis see on? Kas minna õhinaga kaasa? Otsime vastuseid.

Geimeeste lantimisharjumused seisust ei küsi, tuues suurlinnas ühise eesmärgi nimel kokku saksa investeerimispankuri ja süüria põgeniku, ent harva areneb kohtumine vaid seksist kaugemale.

26 aastat tagasi laulis The Buggles, kuidas video surmas raadiotähe. Nüüdseks võib öelda, et Britney Spears, Ashton Kutcher ja Mariah Carey on surnud. Tapjateks on PewDiePie, Zoella ja KSI. Kui need nimed sinu peas kellukest helisema ei pannud, siis oled ilmselgelt ajast maas.

Internetikultuuris toimuvad pöördelised muutused. Väljaanded on asunud parandama või sulgema kommentaariume, et tuua tagasi tsiviliseeritud arutelu. Kõikjal saadavad neid samme diskussioonid sõnavabaduse üle.

Nähes Facebooki profiilipiltidel Prantsuse lippu või märki „KOOS” tundub, et paljud usuvad tehnoloogia võimesse sotsiaalseid muutusi esile kutsuda. On’s see aga nii? Tähelepanu saavutamine ja massideni jõudmine käib sotsiaalmeedias näiliselt lihtsalt, kestvaks muutuseks Facebooki meeldimised ega digiallkirjad enamasti aga ei teisendu.

Kas mäletate aega, mil kõik veel Orkutis olid? Interneti teed on etteaimamatud ja 2016. issanda aasta veebruaris saame ainult meenutada igatsevalt neid kummalisi ja naljakaid kommuune, milles sai omal ajal ikkagi palju meeldivalt jaburat lora aetud.

Kümme või isegi viis aastat tagasi tundus võõra inimesega sotsiaalvõrgustikus ühendust võtta ebaviisakas. Mõned kuud tagasi aga silm ka ei pilkunud, kui kirjutasin digikultuurimees Henrik Roonemaale ja sotsiaalvõrgustiku rate.eeloojale Andrei Korobeinikule, et nad võiksid liituda minu ja keeleteadlase Mati Hindiga, et vestelda arvamusfestivalil y-generatsiooni digitaliseerumisest.

Autorite ühinguga liitumine või levitajatelt avansi võtmine on esimesi samme tegeva autori jaoks pigem õnnemäng, sest sellest võidavad üksnes vähesed, loomevabaduse kaotamist kahetsevad aga paljud. Infoühiskonna areng võimaldab autoril teha eetilisi valikuid, mis arvestavad uut tüüpi loomekogukondadega, kus piirid loojate ja publiku vahel on hägustunud.