Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.
Eesti ajakirjanduses kajastatakse lähisuhtevägivalla problemaatikat tihtipeale emotsionaalsete trilleritena või siis paratamatu ilmastikunähtusena, mis lihtsalt esineb.
Religiooniantropoloog Marko Uibu kirjutab augustikuises Vikerkaares veebiportaalist Telegram, mis näitab vandenõuteooriate populaarsust Eestis.
Müürileht läheb rahvusraamatukokku ja jääb sinna terveks päevaks! 27. oktoobril toimuv Müürilehe konverents on sisustatud targa ja kultuurse jutuga – toimub kolm paneeldiskussiooni, mis adresseerivad olulisi küsimusi tänapäeva kultuurimaastikul.
Meelis Oidsalu kirjutab palju poleemikat tekitanud Nihilis.fm-ist, mida võib käsitleda nii ebaõnnestunud start-up’ina kui ka silmapaistva alternatiivmeedia või mõjuka vastukultuuri fenomenina, ilma et üks käsitus teist välistaks.
Koomik ja näitleja Märt Koik analüüsib oma Youtube’i lehel semiootilise, ent emotsionaalse pilguga, kuidas mõjus talle TallinnaTV-s äsja eetrivalgust näinud sari „Savisaare protsess”.
Kui kultuslik noorteajakiri Noorus 90ndate lõpus hingusele läks, jäid alles kaks raskekaallast Meie Meel ja Xpress, millesse – olgugi et nüüdseks on mõlemad samuti lõpetanud – on salvestatud tuhandete lehekülgede kaupa kultuurilugu. Käisime arhiivides aastakäike 1997–1998 sirvimas ja veendusime, et põhiteemadeks olid tol ajal narkootikumid, seks, reiv ja popmuusika.
Eestis on vähe inimesi, vähemasti internetiga sina peal olevaid, kes ei oleks kuulnud üldse Facebooki grupist Virginia Woolf Sind Ei Karda!, rahvasuus „woolfigrupist” või ka lihtsalt „woolfist”. Järjest vähem näib olevat ka neid, keda kogukond ei ole otseselt mõjutanud.
„Kõige mahukam naisteajakiri Eestis”, Buduaar, on kaanest kaaneni 316 lehekülge. Lugejale oluline info on ilmselt see, et kogumahust 148 lehekülge ehk 47% ajakirja kriitpaberist on üpris otsene reklaam. Teate küll – need läikivad-glamuursed pildid, mis panevad sind oma kehas ja elus tundma (enamasti) erakordselt kehvasti, sest ilustandardid on aetud jaburalt ebarealistlikeks.
Pariisis, kus pärast terrorirünnakuid on välja kuulutatud eriolukord, pandi vahetult enne ÜRO kliimakonverentsi COP21 algust üle linna üles korporatsioonikriitilised postrid, kus matkitakse lennu- ja teiste firmade silmakirjalikke reklaame, et tähelepanu juhtida süvenevale keskkonnakriisile.
Kui ma oleksin suhtekorralduse õppejõud, siis viimane nädal paistnuks mulle kui jõulukingitus. Esmaspäeval esitatud alkoholipoliitika reformikavale andsid alkoholitootjad vastulöögi, mida võiks nimetada „teematapmise” õpikunäiteks. Seda kuuest lihtsast näpunäitest koosnevat strateegiat oleks patt jätta vaid alkotootjate teada. Niisiis, lühike õpetus agarale lobistile: „kuidas tappa ebameeldivat arutelu?”
Kui kogukonnameediast peaks valmima kunagi entsüklopeediline koguteos, võiks selle koostaja hankida lähtematerjali järgnevast tekstist. See on püüe defineerida Generaadiot kui kogukonnapõhist projekti alfabeedi kaudu.
Loed Sirpi, Müürilehte, Vikerkaart või hoopis Kunst.ee'd? Osale lugejaküsitluses! Tartu Ülikooli ajakirjanduse uurijad viivad läbi küsitlust selgitamaks välja lugejate ootusi kultuuriajakirjandusele Eestis.
