Müürileht

Vahtimine, vaatamine, jõllitamine on näide ühest soolise ja seksuaalse ahistamise vormist, mis jääb tihti oma ambivalentsuse ja mittekehalisuse tõttu kahe silma vahele. Selle tegevuse objektiks olemist peetakse sageli komplimendiks, kuigi need tunded, mis objektina tekivad, sarnanevad teiste ahistamisvormide tulemusel kogetud tunnetega, mida me üldjoontes enam meeldivateks ei pea.

Abielu on jätkuvalt ülimalt populaarne. Kaasad saavad aga ühel hetkel siiski asjale kriipsu peale tõmmata ja püha ühenduse lõpetada. Abielude ja lahutuste ajalugu on hõrk ning heidab valgust nii majandusele, sugudevahelistele suhetele kui ka, üllatus-üllatus, armastusele endale.

Euroopa välispiiridel käib vilgas elu: maismaal töötavad ekskavaatorid ja segumasinad, õhus surisevad droonid ning vees kõlavad hoiatuslasud. Kas nõnda ehitatakse kindlust või parandatakse naiivsusest tehtud vigu?

Tugevnenud energiajulgeolek, rohelisem elukeskkond, kiirem regionaalareng, võrdsem ühiskond – kogukondlikule energiatootmisele panustades võiksime tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?

Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Joosep Tiks, paberites tuhlaja ja soe suhtleja, jagab siin enda oma.

Miks ei võiks inimesed oma elamist korraldada nõnda, et metsloomadel on kõikjal mitte üksnes läbikäigu-, vaid ka kaasasustamisõigus, küsib Hent Kalmo, osalusvaatleja.

Need, kes sõja alguses esimestena ukrainlastele nii seal kui ka Eestis appi tõttasid, on töötanud nüüdseks kuid väsimuse ja väljakutsete kiuste. Mida nad õppinud on?

Kui oleme nõus loobuma omamisest, võib ajast saada ühiskonna suurim võrdsustaja, kirjutab Kaimai Kuldkepp, feminist ja keskkonnaaktivist.

Ideaalses maailmas otsime me aktiivselt võidad-võidan-lahendusi. Ka niisuguseid, mis ei pruugi meie esmaseid huve kõige paremini teenida, arvab Henri Holtsmeier, aednik-aktivist.

Kui Ukraina põgenikele avas Euroopa oma uksed ja südamed, siis Aafrikast või Lähis-Idast pärit migrandid peavad siiani leppima telklaagrite, lutikate, tarade, rutiinsete kinnipidamiste ja lõputu ootamisega. See ongi Euroopa Willkommenskultur.

Aeglane piiritus tähendaks vähest lendamist, austust konteksti vastu, aga ka julgust igatseda sinna, kus hing on rõõmsam, arvab Eeva Kesküla, poole kohaga akadeemiline nomaad.