Müürileht

Kui süüvida sõnavabaduse filosoofilistesse alustesse, leiame eest arusaamad, mis peaksid loogiliselt lõpuni mõelduna igaühe vaenukõne piiramise suhtes ettevaatlikuks tegema.

Aprillis jõustunud ELi uus autoriõiguste direktiiv tähendab ettevõtjatele kasvavaid õigus- ja tehnikakulusid, kasutajatele aeglasemat veebikasutust ning kultuurilises mõttes vaesemaks muutuvat internetti. See on märgiline teetähis globaalses interneti tarastamise protsessis.

2013. aastal pani suur hulk kultuuritegelasi seljad kokku ja avaldas meelt toona Sirbis toimunud järskude muudatuste vastu. Küsisimegi kuuelt toonaselt protestijalt, mis on selle aja jooksul muutunud, kas valitseb tsensuurioht, kas sõna-, kultuuri- ja/või ajakirjandusvabadus on tänases Eestis ohus.

Konservatiivide levinud narratiivi kohaselt käib mööda ülikoole ja sotsiaalmeediat ringi üks tont, kes summutab arutelusid, vaigistab kriitikat ja kirjutab ette, kuidas on kohane kõneleda. See tont on poliitkorrektsus, mis pakub mugavat kattevarju vaenukõneks.

Kuidas suhtuda seadusandlusesse, mis on küll sõnades vaenukõne hukka mõistnud ja peab seda karistamisväärseks, kuid ei suuda seda põhimõtet praktikas rakendada ega soovi seda ministri isikus silmanähtavalt ka teha?

Parempopulismi tõusuga Ida-Euroopas kaasneb mitmeid riiklikke erisusi ja kõiki ei ole võimalik ühte patta suruda. Kõige olulisem on aga küsida, mis sellist lainet põhjustab. Oma roll on nii olematul vasakpoolsusel kui ka vaid fassaadipiidlemisega rahulduval meediavabrikul.

Olukorras, kus kogu läänemaailmas pead tõstnud parempopulistlikud poliitilised jõud on asunud süsteemselt nende suhtes kriitilisi ajakirjanikke marginaliseerima, ei kujuta Eesti demokraatiale tõelist ohtu hetkel ühegi ajakirjaniku stiil, vaid meediajuhtide ähmane arusaam ajakirjandus- ja sõnavabadusest ning selgrootus nende väärtuste eest seismisel.

RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed rahvusvahelisel tasandil olulistest teemadest. Seekord analüüsib Jan Lucas Videvik järjest enam tuure koguvat võidujooksu Arktika jäistele kõrbedele.

Eluasemete erastamise tagajärjel tekkis Eestis omanikeühiskond. Neile, kes olid eluasemeturule sisenemas, muutus eluaseme ostmine justkui normiks. Nüüdseks aga oleme jõudnud uude ajajärku, kus peame tõdema, et ainult turumehhanismidest ja omanikuasustusest tõhusa eluasemeturu toimimiseks ei piisa.

Rahvusvaheliste majandusdebattide keskmesse tõusnud arutelud ebavõrdsuse leevendamisest ning kaasavast majanduskasvust on lauale toonud küsimuse varamaksudest. Mida oleks võita või kaotada kinnisvaramaksust Eestil, kus varamaksud on Euroopa Liidu madalaimad?

Kinnisvaraturul varitsevad meid tunnetuslikud karid, mille ümber navigeerimine nõuab kainet meelt ja mõtlemise automaatrežiimist väljumist.

Kolimine ei pea olema alati bahtinlik hetkeline lävekronotoop, ühekorraga lõplik ära, vaid meie esimene ruumivahetus (näiteks vanematekodust ülikoolilinna) on sageli hoopis järkjärguline, mitte-päris(-kohe)-ära.