Müürileht

Vahel piisab inimese elu põrguks tegemiseks paari alastipildi lekitamisest koos tema nime või sotsiaalmeedia kontoga nende kõrval.

Tõsielukrimi buum ei näi raugevat. Uurime psühholoogi, krimifänni, semiootiku ja krimitaskuhäälingu vedaja perspektiivist, mis inimesi nende tumedate teemade poole tõmbab.

Pikaajalise vägivalla ohvritega töötamise kogemusega patrullpolitseinik ja vabatahtlik konfliktivahendaja kirjutab põhjustest, miks on perevägivalda nii keeruline adresseerida, ning sellest, millist tuge ohver tegelikult vajab.

Kui lähisuhtevägivalla esimene tunnusmärk oleks siniseks löödud silm, oleks sellise suhte äratundmine ohvri ja/või tema lähedaste jaoks palju sirgjoonelisem, ja nõnda ka sellest väljumine. Tegelikult eelneb esimesele füüsilisele vigastusele terve rida nn punaseid lippe, mille õigeaegne märkamine võib aidata võimalikult vara vägivaldsest suhtest välja astuda.

Valijad on rääkinud. Seekord valjemini kui ei kunagi varem taasiseseisvunud Eestis. Nad on seekord häälekalt nõudnud Eestit, mis oleks liberaalne, lääne poole vaatav ja kaitstud.

Sõnad ei ole lihtsalt kahjutud info edastamise tööriistad, vaid kõne ja keelega saab teha ka asju – seejuures mitte ainult häid. Lisaks ilmselgele vaenule üleskutsumisele, solvamisele või ähvardustele võib kahjustav keelekasutus olla esmapilgul märkamatu, kodeeritud ja alateadlik.

Algas see siis 2019. aastal või varem, aga igal juhul võib öelda, et oleme igapäevase verbaalselt vägivaldse poliitilise sfääriga juba harjunud, võib-olla isegi leppinud. Leidub sellest ehk väljapääs; ons vägivallatsejate rünnaku alla sattunuil üldse võimalik ohvripositsiooni vältida?

Vägivald vaatab meile vastu kodus, koolis, tööl, tänaval, internetis, meedias jne. Pea liiva alla peitmine ei aita. Muutuseks on vaja esmalt kollektiivselt tunnistada, et päris halvasti on.

Müürilehe kultuuritoimetaja küsib kümme otsest küsimust, mida kirjutades kaaluda.

2023. aastal on võimalik genereerida vaid ühelauselise kirjelduse või üleslaaditud pildi põhjal põnev ja ainulaadne visuaal. Kas see tähendab, et tulevikus ei ole kunstnikke enam tarvis?

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatame otsa riukalikule probleemile, mida võib pidada praeguste rohepoliitikate mahavaikitud varjuküljeks.

Kuigi võiks arvata, et ühised iidolid liidavad ja ühendavad, iseloomustavad nüüdisaegset fännikultuuri samavõrd ka üksteise halvustamine või näiteks misogüünia ja rassismiga laetud rünnakud. Mitmekesistumise ilmingud on viinud mitmed fännikogukonnad identiteedikriisini ja raevukad sisekonfliktid kanduvad ka subkultuuridest väljapoole.