Lehetoimetus on kummaline keskkond, kus konveierilindi taha on pandud tööle tundliku organismiga loomeinimesed, kes näitavad ajasurvega kohanemiseks üles märkimisväärset loomingulisust.

Katrin Pauts. Foto: erakogu

Töötasin Õhtulehe uudiste- ja meelelahutustoimetuses buumiajal, kui kollektiivi kuulus rohkem inimesi, oli rohkem raha, reporterid sõitsid igal võimalusel kohapeale lugusid tegema ning teinekord sai pikema loo kirjutamiseks lausa kolm päeva. Tavaline oli ikkagi üks lugu päevas.

Hommikul kella üheksaks kogunesid reporterid koosolekule, arutati võimalikke teemasid. Kella kümne paiku sai koosolek läbi, aga kirjutama-helistama veel keegi ei hakanud, sest kell kümme algas ülemuste – peatoimetaja, osakonnajuhtide ja turundusinimeste – koosolek, kus selgus lõplik tõde. Ja kes oli selle poolteist tundi kestva koosoleku ajal lollist peast tööd teinud, võis saada koosoleku lõppedes kibeda pettumuse, kui selgus, et algselt kokku lepitud teema kaubaks ei läinudki ja tuli uuega otsast pihta hakata.

„Tetris” ja kohvipausid

Kui ausalt ja objektiivselt tööle kulutatud aeg kokku rehkendada, võis seda tulla ehk kolm-neli tundi tööpäeva kohta. Päevalehtede toimetused olid ja on kuuldavasti praegugi tootmiskombinaadid, kus igaüks on enda elu võimalikult mugavaks teinud, õppinud selgeks kindlad liigutused. Praegu saan ise reporteritelt küsimusi peamiselt Messengeri kaudu – need pannakse muretult teele, jäetakse mind vastustega töötama ning minnakse ise ilmselt lõunale.

Kui buumiaeg läbi sai ja väljasõidud liiga kalliks osutusid, korraldasin oma tööpäeva nii, et kõigepealt saatsin küsimused meiliga riigiasutuste pressiesindajatele, et nad jõuaksid tööpäeva jooksul vastata. Siis mängisin „Tetrist”, kuni lõuna paiku tundus, et võiks juba ka n-ö ristiinimestele helistama hakata. Loo kirjutamisega ei alustanud ma enne pärastlõunast ülemuste koosolekut, kus võis selguda, et lugu järgmise päeva lehte ei mahugi. Enamiku päevast molutasin – reporteritöö lahutamatu osa on ka ohtrad suitsu- ja kohvipausid, poodides ja lõunasöökidel kolamine jm. Sellele vaatamata kaebasime kolleegidega, et lugude tegemiseks antakse liiga vähe aega. Peatoimetaja oli niisugustele juttudele kurt, töölaudade vahel hiilides oli ta reporterite harjumustega liiga hästi kursis. Aega on sel, kes tahab, et tal oleks.

Ajasurve kui motivaator

Julgen öelda, et kindlat tüüpi loo kirjutamiseks kulubki kindel aeg ja rohkem tähendaks lihtsalt venitamist ja ülemõtlemist. Mida rohkem on infot, seda raskemaks muutub fookuse hoidmine. Tekivad kahtlused, mis mõõdukas koguses tulevad kasuks, aga kui nendeks on liialt ruumi, ei pruugi lugu kunagi valmis saada – avanevad aina uued taustad ja liinid, mida tuleb omakorda uurida. Reporter väsitab ennast ja väsitab ka lugu. Olen töötanud ka kuukirjas ning sealnegi töötsükkel ei kujutanud endast sugugi romantilistes unelmates kujutletud pikka ja põhjalikku süvenemist, vaid tööga sai lihtsalt hiljem pihta hakatud – tavaliselt nädal enne trükitähtaega.

Praegu teenin leiba kirjaniku ja stsenaristina ning ega ma ülearu venita. Romaan valmib paari nädalaga, seriaali ühe episoodi stsenaarium mõne päevaga. Olen tähele pannud, et vähem aega tähendab minu puhul hoogsamat sulejooksu – emotsioon (mis on mõnes žanris tähtsam kui teises) ei jõua haihtuda, tähtaja lähedust tajudes koondab aju end rohkem ja fookus püsib. Ülearune filtreerib end välja nagu iseenesest. Toimetuses nägin, et kui on liiga palju aega, kipub reporter infot kuhjama, talle tundub kõik võrdselt tähtis. Kõige vingemad lood on mul valminud mõne tunniga, kui õhtul on ootamatult selgunud, et plaanitud esiküljelugu ei tule – olukord, kus küljed ähvardavad tühjaks jääda ning kõige efektiivsemad reporterid pannakse ülehelikiirusel tööle. Tempo ja ohu haistmine mobiliseeris mind eriti, mõistus muutus žilett-teravaks.

Ülemustel tuleb aru saada sellest, et lugude tegemisel on oluline hingamisruum, aeg, mis jääb kahe loo vahele. Kõige rohkem kannatavad mu lehe- ja muud lood siis, kui neid tuleb tulistada palju järjest, jätmata ajule taastumiseks pausi. Tekivad vead, kordused jmt „väsimusmurrud”. Lehetöös olid pingelised puhkuste- ja haigusteperioodid, kus teinekord tuli teha päeva jooksul mitme reporteri töö ning vabu päevi oli nädalavahetustelgi raske saada.

Tark peatoimetaja jagab ära, kes tema alluvatest on sprinteritüüpi (mina ilmselgelt olengi), kes aga maratoonar (neid leiab vast peamiselt uurivate ajakirjanike hulgast). Ehk kel on vaja pikka taastumist täpseks ja intensiivseks spurdiks ning kellele sobib järjepidev töötamine ühe ja sama teema kallal. Olen veendunud, et ajakirjanike kurikuulus kõrge tööstress sellest tulebki, et ülemused lihtsalt ei tunne oma inimesi ja kohtlevad kõiki ühtmoodi. Siit tuleb välja, et ajakirjanik on siiski loominguline inimene, tundlik organism, mida on väärkohtlemisega kerge rikkuda.

Katrin Pauts on töötanud 17 aastat erinevates meediakanalites: kümmekond aastat Õhtulehe uudiste- ja meelelahutustoimetuses reporterina, paar aastat ühes ajakirjas toimetajana ning ülejäänud aja toimetanud telesaateid. Viimastel aastatel on ta olnud täiskohaga kirjanik ja stsenarist.