Seekordne Draama kuraator Tõnu Õnnepalu on vaieldamatult isepäine loomenatuur. Kõige positiivsemas mõttes. Ning paludes inimesel, kes oma olemuselt on ise autor, koguda kokku parimad palad Eesti teatrist, loob ta loomulikult sinna kõrvale ka midagi päris oma, talle hingelähedast. Nii sündis Tartusse teater, mis elab vaid nädala ja sureb koos Draama festivali lõpuga – luuleteater Teatro Poetico. Hispaania kirjaniku Federico Garcia Lorca järgi nime saanud teatrivorm seadis end sisse Tartu Ülikooli vanasse kirkusse – remontimata ja päevinäinud majja, mille tualetis pole kraanikaussi, ning koorunud värviga ustel on näha veel ilmselt nõukaaegsest humanitaarteaduste raamatukogust (legendaarne Tuubikum) pärinevad sildid, näiteks „Arhivaar”.
Treppidest üles ronides jõuab lõpuks hämarasse ärklisaali, kus tamiili otsas kõikuvate vanade raamatute vahel avaneb tõeline ideeteater. Ruum on minimalistlik ja väljapeetud. Avamisel peetakse kolm kõnet. Mulle meeldib kõige rohkem Õnnepalu oma. Tema mõistab selle veidi maagiliselt prõksuva ja samas üleva ruumiga kõige paremini suhestuda, nii et ümbrus vait jääb. Isegi vanad teatrikriitikud, kes läbematult ruumi taganurgas häälekalt klaasidesse valget veini soristarvad, ei häiri.
„Luuletajat eristab näitlejast vaid see, et luuletajal on üks silp rohkem,” alustab Õnnepalu mõttega, mida ta on korduvalt Teatro Poeticost rääkides lausunud. Ning nende mõlema sees on peidus see võbin ja värin, mis üldse looma paneb. „Ja see võbin ja värin on sinu sees, kuid ta pole sinu oma.” See ongi idee, mis minu jaoks kogu Teatri Poetico olemuse kokku võtab, vähemalt nende kolme etenduse varal, mida siiani näinud olen.
Sest see võbin viib meid teise reaalsusesse, kus unistused saavad teoks. Ja see on see, mida otsib näitleja laval, publik teatrisaalis ja luuletaja oma kirjutuslaua taga. Ehk nagu algab üks Poetico etendustest, rühmituse Frank „Merimees” – ja ma tunnen, et minu ja maailma vahel on see kirjutuslaud. Ja nii ma peidan end selle laua taha maailma eest.
Looja ja maailma vahel on alati mingi puhver, mis lubab küll maailma interpreteerida, kuid mitte kunagi täielikult selle osaks saada. Argipäev on alati liiga labane ning seda saadab pidev igatsus päris ilu ja tõe – Teise – järele. Seda Teist otsime kunstis, religioonis, teises inimeses või iseendas. Tarmo Song Pessoa kehastuses ning kolm musta riietatud muusat (Kristiina-Hortensia Port, Katri Pekri, Anna Kristin Peterson) tema ümber suudavad „Merimehes” luua Genklubi saali ruumi, mis paneb kuulama ja kaasa tunnetama igaühe, kes kordki mõelnud, mis siis on see olevik, minevik ja tulevik. Kas pole minevik mitte vaid unenägu?
See tund on väga inspireeriv. Tekivad paralleelid omaenda eluga, vahel rändvad mõtted kaugele, kuid samas tunnen, et olen seal Genklubi saalis väga kohal. Ning see, et millegagi pole üle pingutatud – ei dekoratsioonide, kostüümide ega sõnadega – annab mõttele ruumi vabalt lennata.
Igavikulist arutelu pakub ka Poetico avalavastus „Meil siin Hüperboreas”, kus Pääru Oja ja Aleksander Eelmaa loevad ette katkeid Aleksander Suumani samanimelisest luulekogust, lavastas Tõnu Õnnepalu. Saalis on tunda veel avamise saginat ja sissejuhatuslikkust, mis segab natuke sisse elamast, kuid need vähesed hetked, kus Eelmaa sütitub ning lavastuse aeglane tempo-rütm muutub, on tõesti nauditavad. Elusad ja päris.
Mait Joorista ja Kaia Karjatse „Ookean” on täpselt see, mida kavaleht lubab – meditatiivne õhtu gongidega. Pikutan esireas kotil, silmad kinni. Joorits loeb ette „Päikesesõnu” ja „Tao lugusid”. Lugusid mehest, kes läks mägedesse, et leida üles oma tõde. Mõned fraasid on nii kirkad, et püüan neid meelde jätta, et teile siin ümber kirjutada, kuid pärast etendust on kõik peast kadunud. Justkui oleks tegu šamanistliku rännakuga. Kuid see värin ja võbin elab siiani.
Teater Poetico polegi teater selle klassikalises mõttes. Pigem on see kogum inspireerivaid õhtuid, kus antakse tõuge igaühele, kes tahab selle vastu võtta. Ning pärast on juba enda teha, mida saadud laenguga peale hakata.
„Kui oleks Paradiis, siis poleks meil seda lava vaja,” ütles Õnnepalu oma avakõnes. Ehk siis kui näitleja suudaks säilitada seda Teiseks olemise seisundit, mitte püüelda oma unistuse poole vaid ollagi see unistus. Kui julgeks elada täiel rinnal.
„Oh, minu jaoks natuke liiga filosoofiline ja hõllanduslik,” ütles üks teatrikriitik, kellele ma eile õhtul seda ideed tutvustasin. Eks ta olegi hõllanduslik. Aga hõllanduse alumistes kihtides paistab ka see maalähedane natuke saatanlik ja tume olemine. Päris loomise läte, kus pole enam arutelusid, vaid on puhas ja mahlakas elu.
