Täna postkastidesse ja poelettidele jõudnud Müürilehe traditsiooniteemalises oktoobrinumbris räägivad Sandra ja Jalmar Vabarna pärimusmuusika stereotüüpide murdmisest, folgipisikuga nakatumisest, kohaliku pärandi levitamisest maailmas ja sellest, kuidas nad hindud „Koorekest” laulma õpetasid.

Sandra ja Jalmar Vabarna. Foto: Maris Savik

Sandra ja Jalmar Vabarna ning Tõnu Tubli bändi Trad. Attack! ilmumine eesti nüüdisaegse folgi maastikule on olnud nagu seesama kooreke, mille nad Liisa Kümmeli arhiivisalvestisele toetudes võiks lubavad tampida – „lastel lõbus tantsu lüia, võid ja pehmet leiba süia”, ja samamoodi neil, keda folk seni suhteliselt külmaks on jätnud.

Kui eesti kultuuri pärast tunneb muret nii mõnigi meist, on Trad.Attack!-i looming hea näide sellest, kuidas rahvuslikku traditsiooni ei pea selle kaitsmiseks mitte kalevi alla peitma, vaid hoopis värskel kujul laiema publiku ette tooma. Ühest küljest viibki Trad.Attack! meid rohusele taluõuele, teisalt tutvustab aga maailma, kus segunevad vanad arhiivisalvestised, torupill, modernne kõla ning kus tõmmatakse lakke diskokerad.

„Ma arvan, et selle traditsiooni jätkumiseks ei saa suhtuda nii, et las need lood olla seal arhiivis, hoiame hästi ehtsana neid. Vastupidi, elus püsimiseks need peavadki muutuma, mingitmoodi arenema,” ütleb Sandra Müürilehele antud intervjuus.