Müürileht

Võistlus tarbijate tähelepanu nimel on saavutanud uue mõõtme: võidab enamasti see, kelle äpp, reklaam või turundustekst kasutajat kas või seitse sekundit kauem enda haardes hoiab. Nii on digitootetiimidest saanud omamoodi antropoloogid, kelle tööriistadeks on nii mängulisus kui ka läbi- ja lõhkimõeldud keelekasutus.

Iseendast brändi tegemine kõlab nagu oma aja peremehest diginomaadi unistus, aga mis saab siis, kui bränd, mida on aastaid ehitatud, inimteguri tõttu lagunema hakkab? 

Nutitelefon on kui keha pikendus: see mõõdab samme, tuletab meelde, millal päevad algavad, ja annab märku, kui veresuhkru tase langeb. Ekraaniaeg venib järjest pikemaks, põhjustades hakitud kohalolu ja hingehädasid. Leidub aga ka inimesi, kes on nutitelefonidele selja keeranud. 

Kaubanduslikud teadaanded vallutasid esmalt leheveerud, siis linnatänavad, seejärel tele- ja raadioeetri, ujutasid üle interneti, tegid võimalikuks tähelepanumajanduse õitsengu ning parasiteerivad nüüd meie alateadvuses. Kas on üldse võimalik kujutada ette elu ilma reklaamita?

Sotsiaalmeedia mullis käib kaubategemine meeldimiste, südamete ning nunnude emoji-reaktsioonide valuutas. Oma päevase dopamiiniannuse tõstmiseks võetakse appi nii selfid, meemid, lapsepõlvefotod, kassid kui ka kapibaarad. Vestlustes säästavad aga aega naerunäod ja püstised pöidlad.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord selgitame, mida selle numbri katustermin ehk tähelepanumajandus õigupoolest tähendab.

Krooniline unetus on üks enim levinud ja samas aladiagnoositud psüühikahäireid. Magamise alaväärtustamine ühiskonnas tähendab, et unehäiretega inimesed ei oska abi küsida, mis avab omakorda ukse depressioonile ja südamehaigustele. Uurisime lähemalt, milline on elu, kui und ei tule.