Kui oma tantsulavastuse jaoks kirjutatud helitöödes eksperimenteerib eelkõige koreograafi ja tantsijana tuntud Rene Köster spirituaalsuse ja kunstimuusika segamisega, siis Neo Zioni „igapäevalooming” seikleb pigem tumeda tekno kanalites.

Neo Zion. Foto: Tatjana Romanova

Kes on Neo Zion?

Neo Zion on Rene Köster, kui ma tegelen muusikaga. Zion kui paik, kus kõik sünnib, vastab minu uuele Zionile, kus sünnib mu muusika.

Millise loo peale ütlesid, et vot nüüd tahan ise muusikat teha?

Sellist lugu ma ausalt öeldes ei mäleta ja ma ei usu, et seda üldse oligi. Ma olen alati muusikast väga huvitatud olnud, eriti rütmist. Mäletan pigem seda, kuidas valmis mu esimene „träkk”. Käisin umbes 16-aastaselt mööda korterit ringi, peksin pliiatsit vastu erinevaid pindu ja lindistasin neid helisid. Pärast toppisin selle kõik üksteise järel mingis suvalises programmis kokku ja nii see sündiski.

Sind tuntakse eelkõige kui tantsijat, lavastajat ja koreograafi. Oma viimases soololavastuses „Tzion” kasutasid sa enda loodud muusikat. Kas lavastaja jaoks on see vabastav, et ei pea sõltuma teiste loodud taktist ja meloodiast? Ja kas muusika määratleb lavastuse või lavastus muusika?

Minu puhul oli omaenda muusika kasutamine kindlasti suur pluss ja kuna ma kirjutasin seda lavastusega paralleelselt, aitas see mul süveneda tegelasse ja atmosfääri, mida tahtsin luua. Lisaks sain ma valida täpselt koreograafiat toetavad rütmid ja meloodiad ja muuta neid natuke üht- või teistpidi, kui selleks vajadus tekkis. „Tzioni” puhul määratles algne idee muusikalise stiili, aga hiljem tulenesid muusikast paljud lavastuse detailid. Kõik mõjutab kõike.

Sa lähed peole ja mängib su lemmikmuusika. Tantsuplats on tühi, kuna kell on varajane, aga nurgas on päris mitu nõksutavat pead ja tatsuvat jalga. Miks on eestlastel kombeks alati oodata, kuni keegi tantsima hakkab?

Ma ei tea, seda peab vist nendelt ootajatelt küsima. Aga mulle tundub, et paljudel on väga vaja oma „cool’i” imagot säilitada ja seetõttu ei taha nad kuidagi eriliselt välja paista. Pärast, kui teised juba tantsivad, saavad nemad ka kergelt sulanduda.

Milline instrument/programm on sinu jaoks asendamatu?

Ableton Live.

Kust sa oma sämpleid lõikad? Kas salvestad ka ise heli?

Sämpleid lõikan sealt, kust ette juhtub, ehk igalt poolt. Mulle tundub, et tüki võib võtta ükskõik mis loost, loop’ist, a capella’st, filmist jne ning seda näppida, venitada ja sellega mängida. Vahel saad midagi head, vahel mitte. Poole ajast ei saa ma niikuinii aru, mida ma teen. Ise salvestan muidu vokaale ja vahel, for fun, olen mänginud midagi kõlaritest ja siis selle üle lindistanud. Äsja saabus mulle ka üks väike analoog-bassimasin, millega praegu katsetan ja mida ma kindlasti väga palju kasutama hakkan.

Kui sul oleks võimalus teha koostööd ükskõik millise muusikuga maailmast, siis kes see oleks?

Eeee, jumal… Ma ei tea. Raha napib, äkki peaks Rihanna või Queen Bga tegema? Korjaks elu lõpuni honorare.

Aga kui raha ei oleks küsimus?

Kui raha ei oleks küsimus (mida ta tegelikult ei ole ka), siis oleks tõsiselt vägev töötada koos selliste meestega nagu Jeff Mills, Robert Hood, KiNK ja ühe mu all-time favourite’i Simian Mobile Discoga ja õppida neilt. Juba ainuüksi selleks, et nende lõputuid teadmisi varastada.

Kuidas hindad hetkeseisu eesti elektroonilise muusika maastikul?

Mulle tundub, et asjad kulgevad tõusvas joones. Igast head kraami leidub! Ilma pikema mõtlemiseta võiks öelda, et sellised nimed nagu Kask, Nikolajev, Wick Blaze, Madis Puuraid ja Siim Karro lähevad peale küll. Praegu teen ise koostööd sellise naisvokalistiga nagu HAŠŠ, kes on ühtlasi mu hea sõber ja laulab jube kaunilt. Nii et tema ka kindlasti sümpatiseerib. PS. Esimene lugu läks meil just SoundCloudi üles, kui on huvi kuulata!

Nimeta mõned hetke lemmikartistid.

Rawaat, S Olbricht, Andy Stott, Arca ja FKA twigsi „LP1” on ikka ka päris teemas.