UEB tiksub seekord Profile’i sumedate house’i- ja teknobiitide taktis – põhjuseks artisti mais ilmuv album „Southside Stories”.

Foto: Margit Järveveer

Räägi lühidalt, kes on Profile?

Profile on Viljandis sündinud, kasvanud ja nüüd ringiga jälle arhailisesse kodulinna naasnud mees. Parim koht Eestis loominguga tegelemiseks. Asja mõjutab mingil moel ka see, et inimesed on siit üha enam ära minemas. Võib-olla iseloomustabki just Viljandi mind kõige paremini ‒ laupäevapärastlõunased tühjad tänavad, vanalinna mahajäetud hooned ja üksikud varju kombel ringiliikuvad inimloomad. Usun, et need, kes on siin kas või mõned kuud elanud, taipavad, mida ma silmas pean. Kõige selle taga on ikkagi positiivne foon ja sügavus, täpselt nagu minu loomingus!

Mäletan häguselt, et Profile oli alguses hoopis duo. Kuidas on asjad nüüd?

Sul on hea mälu. Praeguseks olen projektis mina ja ma ise. Simone (Simone Dunn – toim.) jättis asja katki kuna pärast teise lapse sündi pole tüübil lihtsalt aega. Kui ajad veel Pariisis oma bisnist, siis tuleb valikuid teha. Õnneks kasvavad lapsed suhteliselt kiiresti ja loodetavasti saame tulevikus koos veel millegagi hakkama!

Eelmisesse lehenumbrisse jäi sinu UEB profiil panemata, kuna albumi master ei olnud veel lõpetatud. Sinu uut materjali kuulates saan selle olulisusest väga hästi aru, aga millal saab lugu sinu enda jaoks valmis? Alati saaks ju veel midagi väikest lisada.

Eks see ole natuke filosoofiline küsimus, aga peab olema rahul sellega, mis sul on, mitte virisema selle pärast, millest ilma oled jäänud või mida pole kunagi olnudki. Nii mõtleb inimene end lõpuks ogaraks ja kui kõik hakkaksid selle „äkki ikkagi” teema järgi elama, siis ma ei tea, kas ma tahaksingi taolises maailmas eksisteerida. Kõhutunne on see, mis minu puhul asjad paika seab. Kui spordiks ja higistamiseks läheb, peaks ehk uuelt lehelt alustama.

Elektroonilise tantsumuusika puhul on mõnikord õhkõrn vahe sellel, kas lugu on kodus kuulamiseks mõeldud kõige keerulisem kunstiteos või miski, mida mängitakse nädalavahetusel tantsupõrandal. Kumba sa ise eelistad?

Stiili osas ei tahaks ma ise oma muusikat kuhugi paigutada. Las seda teevad kuulajad. Elemente on täiesti seinast seina. Näiteks enam kui pool albumist on ehitatud vana kooli jungle’i bassi, atmosfäärika ja lõhutud trummisämplite peale ning, nii veider kui see ka pole, just need lood oleksid justkui kodus kuulamiseks ja ülejäänud pigem tantsugurudele. Meeldivad mõlemad variandid, eriti kui tegemist on enda kraamiga ‒ nad on teatud stoilisusega justkui oma lapsed, nii et kes siis tütart pojale või vastupidi eelistaks?

Artistid ütlevad sageli, et teen nüüd uut albumit. Kas selline protsess nagu „albumitegemine” on lõpp-produkti seisukohast hea või on tulemus huvitavam siis, kui lasta asjal orgaaniliselt kulgeda? Kuidas albumi valmimine sinu puhul välja näeb?

Naerma ajab see „lähen nüüd stuudiosse ja hakkan albumit tegema”. No WTF!!?? Inimesed on muidugi erinevad ja ehk mõnele tõesti sobib asjade selline käsitlus, kuid kindlasti mitte mulle! Kauamängiv võiks olla teatud kokkuvõtlik helikeelne essee, mis on täidetud erinevast ajast ja kohtadest saadud energiaga.

Kui rääkida isiklikust kogemusest, siis muusikat kuulates kujutan väga tihti ette mingit situatsiooni, kuhu see sobituda võiks. Kas sa produtseerimise ajal oma tööd peas visualiseerid ka?

Ikka, kas ilma selleta saakski midagi luua? Olen lugenud une kohta, et enne magamaminekut ei soovitata vaimse tööga tegeleda ja isegi paar tundi enne võiks nii-öelda pillid kappi panna. Olen siinkohal täielik vastand! Päris suur osa loomingust on tulnud just unest ja sealsetest visuaalidest. Kui lõpetan kuskil kolmest öösel arvuti taga sessiooni, siis see protsess tegelikult jätkub magades. Orkester mängib peas edasi, luues täiesti oma maailma, samas edasi arenedes ja justkui prohvetlikult mõista andes, kas produkt on hea või mitte. Hommikul teen parandused ja tihtipeale töötab see väga hästi.

Eelmise aasta lõpus ilmus sinu EP „Refresh” Venemaal tegutseva digileibeli Chevengur Melody all. Kuidas nad su leidsid?

Chevengur Melody ja seda keskkonda juhtiv Uncle Deep on tänapäevases kapitalistlikus põrgus, kus jagajale jäävad enamjaolt tühjad pihud, äärmiselt teretulnud nähtus! Tegemist on ju tasuta muusikaga, kuid muusikud, kes seal aeg-ajalt oma töid väljutavad, on vägagi reaalsed ja tuntud tegelased! See on hea, kui saad jagada loomingut maailmaga, mida armastad, ilma et peaksid saatma oma pangakonto koordinaadid. Sel aastal vist ei jõua, aga järgmisel tahaks „Onu Sügavale” Kalugasse külla minna ja asja oma silmaga näha. Ta ajab täielikku põrandaalust teemat ja iroonilisel kombel on tegemist padukarsklase ja sporti tegeva mehega.

Sinu muusika pärusmaaks ja sihtpunktiks võiks lugeda pigem muusikamekat Berliini või Londonit. Kas sa edu nimel keskkonda ei plaani vahetada?

Vahel mõtlen küll siin provintsiekstreemsuses, et päris tore oleks suurlinnaprivaatsusega käed lüüa, aga mõtte tasandile see vististi ka jääb. Aga ära kunagi ütle ei iial. Kui mõni huvitav pakkumine tuleks, siis tasuks asja üle mõelda. Alati saab ju tagasi tulla.

Millise loo peale sa ütlesid, et vot nüüd tahan ise muusikat teha?

Kes seda teab, see on loomulikku rada pidi läinud ja nii lihtne ongi. Elektroonikaviirus, kui nii võib öelda, tuli 90ndatel. Tartu raadios… Hmm… Ma ei mäleta, mis selle saate nimi oli, aga 120–128 BPMi ja 4/4 seal igatahes lasti. Pluss veel vana hea Raadio 2 „Kliinik”, Rauli ja Koidu saated. Nädalavahetustel tehti ju klubidest öösiti otseülekandeid, kujutad ette, FM-sagedusel!? Istusin nagu hauduv part ja lasin kassette korduvalt üle ja üle. Isegi Scooteri Tallinna laiv sai korra raadio otseülekandest maha salvestatud!

Milline instrument/programm on sinu jaoks asendamatu?

Vana hea tracker! Ülejäänu teeb aju ära!

Kui sul oleks võimalus teha koostööd ükskõik millise muusikuga maailmast, siis kes see oleks?

Raske küsimus, kuna andekaid, veel andekamaid ja veel-veel andekamaid inimesi on nii palju. Huvitav oleks näha, kuidas asju vanasti tehti ‒ liikuda kuskil 70–80ndate Kingstoni dub’i- ja reggae-skeenes. Teisalt on mulle natuke mõistetamatu, kuidas aeti asju 17.–18. sajandil. Pooleldi üliinimesed minu jaoks ‒ nendes tingimustes ja nende võimalustega, mis siis olid. Kas neid saabki tänapäeval võimalusteks nimetada? Aga klassikat ostetakse ikka ja veel, see peab olema mingi suurema plaani osa!

Kuidas hindad hetkeseisu eesti elektroonilise muusika maastikul?

Tundub ju toimivat? Ei hakka nimesid nimetama, aga väikeseid plaadifirmasid tuleb vaikselt peale, on teatud peosarjad, mõni uuem, mõni vanem, mis toimivad ju lausa suurepäraselt. Sama on ka muusikaga. Arvan, et pöidlad ülespoole ikka!

Nimeta mõned hetke lemmikartistid?

Nimetan ühe ja selleks on Paxton Fettel. Ei saa üle ega ümber tema EPst „Not Bad for a Tenner”!

https://soundcloud.com/profilemusic/profile-southside-stories-lp-prcsd-008-preview