Leipzigis toimub juuni alguses juba 32. korda tumemuusika erinevaid žanre, nagu EBM, darkwave, gootirokk, noise, industrial jpm, koondav festival Wave-Gotik-Treffen. Evert Palmets teeb ülevaate oma eelmise aasta kogemusest.

Eelmisel aastal õnnestus mul ametliku fotograafina jäädvustada Leipzigis toimuvat Wave-Gotik-Treffenit, mis on üks maailma suurimaid tumemuusika festivale. WGT üks eripärasid on see, et kontserdipaigad on terve linna peale ära jaotatud ning kõikjal toimub hea ja veel parem samaaegselt. Kõige päevakohasemad bändid ja omavaheline kohtumine Leipzigis toovad linna kohale oma ala spetsialistid ja ka lihtsalt musafännid sõna otseses mõttes üle terve maailma. Sellest kõigest võtab hinnanguliselt osa 20 000 külastajat. Lisaks festivali ametlikule programmile on linnas käimas ka mitteametlik pillerkaar – juba enne WGT põhinoote toimub mitmeid soojenduspidusid ja väga erilisi kogunemisi. Wave-Gotik-Treffen toimus 2024. aastal juba 31. korda ja siin on minu möödunud aasta kokkuvõte.

Matuseautode rongkäik ja Victoria ajastu piknik

Ei saa öelda, et kogu seda tumemuusikat ja kontingenti arvestades oleks Leipzigi linn kattunud tumedate pilvede alla – otse vastupidi, festivali toimumisajaks on Ida-Saksamaale suve algus kätte jõudnud. Mina saabun Leipzigi tavaliselt paar päeva enne festarit, et oleks aega kohaneda ja olukorraga harjuda. Ka paljud Victoria pikniku patroonid tulevad juba super varakult kohale – nimelt toimub Clara-Zetkini pargis Victoria ajastust inspireeritud piknik, kus kohtuvad hiigelsuurtes kleitkostüümides ja ajastutruudes ülikondades festivalikülastajad, parukad või maskid peas ja nägu selle all leemendamas. Victoria piknik pole küll festivali ametlik osa, kuid õige WGT fänn teeb pargis vähemalt kiire tiiru ära, et järgnevate päevade ootuses võhma tekitada. Piknikule eelneb veel matuseautode rongkäik ja kogunemine. 

Electronic body music karaoke

Meie esimene valik oli eelmisel aastal EBMi eelpidu festivali ühes kontserdipaigas Felsenkelleris, mis hõlmab endas mitut erinevat lava: kui suures saalis käib põhiline EBMi-litakas, on ka veel pisem Naumanns lava, kus kuuleme live’is suurepärast noise’i. Teine eelpidu, kuhu lõpuks jõuame on Elektro All Stars, kus toimub EBMi-karaoke. See on kuradi äge kraam ja hoopis teistmoodi kui algul arvasime. Tegu pole tavalise Helsingi stiilis karaokega, eksju. Elektro All Starsi üks eestvedajaid on Daniel Myer, kes on isiklikult lavale kutsunud mitmete bändide liikmeid, kes esitavad instrumentaalidele teiste hittide vokaale. Karaokel on väga lõbus ja kuna saal on pilgeni rahvast täis, suudame seal vastu pidada 40 minutit.

Süda rindu ja avastama

Ja juba tulebki süda rindu võtta ja hakata tegema karme valikuid, kuhu minna ja millest loobuda. Kõike näha ei jõua, sest arvestama peab ka linnatranspordi ning oma füüsiliste võimetega. Orienteerumine võtab 628 718 elanikuga, Tallinnast natuke suuremas Leipzigis aega, kui end just kogu aeg taksoga ringi sõidutada ei lase. WGT kulutas eelmisel aastal umbes poolteist miljonit eurot selle peale, et festivali kõikides saalides oleks külastajatel olla turvaline: ukse juures otsitakse teid läbi ja loobuma peab lisaks keelatud esemetele nii veepudelist kui ka vihmavarjust, ei midagi uut.

Festivali pealava Agra mahutab 13 000 ruutmeetrile ära seinast seina valikuga toitlustusala ja festivali ametliku merch’i-turu. Agra keskuse kõrval on festivali suurim telkla ja see venue sobib peamiselt neile, kes tahavad näha neid kõige kõige legendaarsemaid suure lava bände. Meie alustame aga Falsenkellerist, mis on Naumannsi beer garden’iga seotud ajalooline peo- ja ballisaal, kus toimuvad peod korraga mitmel korrusel. Naumannsi saal on mõeldud pisematele eksperimentaalsetele artistidele ja peasaali mahub mitu tuhat külalist. Linnukesed saame kirja Dancing Plague’i ja Kontravoidi nime taha, kellest viimane osutub oma eheduse tõttu üheks festivali highlight’iks. Sealt edasi liigume Bauhausi stiilis endisesse ujulasse-basseinisaali, mille laval esineb techno maestro Terence Fixmer Prantsusmaalt. Iga saal on Leipzigis juba omaette vaatamisväärsus ja fotograafina tunnen, et olen kindlates kätes. Visuaalid toimivad ja valguskunstnikud naudivad oma tööd. 

Ujulasse kontserdile

Laupäeva esimeseks noppeks saab Flawless Issues, kes esineb vanas heas Stadtbadis, mille saali põrand vetrub, sest selle all asub suur ujumisbassein. Väljast näeb see hüljatud ujulahoone reetlikult tavapärane välja, kuid seest on see ilusaks ehitud ning on aimata, et see on kunagi päris uhke rahvaujula olnud. Seal on hea jaole saada mõnele bändile, kes peale oma live’i ka merch’i-laua juurde põikab ja tavaliselt saab sealt autogrammid plaadile kenasti kätte.  Edasi kultuurikeskusesse Haus Leipzig, kus esineb Xeno & Oaklander ning siis juba ühte festivali tõmbenumbrit Nitzer Ebbi kuulama, loomulikult Agra messikeskuse suurima lava ette, mis on paksult rahvast täis. 

Järelpidu

Pühapäeva hommikul on vaja eelmiste õhtute tantsusammudest ja pummeldamisest pikalt jalgu puhata ja valmistume juba ette ka pühapäevaseks tippsündmuseks Dystopic Rave’iks. Paari bändi soovime siiski kiirelt näha ning sätime  sammud uuesti Stadtbadi Public Memoryt kuulama. Sealt edasi viib tee Täubchenthali – ühte mu lemmikklubisse Leipzigis, kus kuuleb tavaliselt seda kõige rajumat elektroonikat ja industriaalmüra ning tegemist on lausa imelise atmosfääriga tööstushoonega. Saime näha ja kuulda Esplendor Geométrico nüpeldamist ning pealaest jalatallani läbi raputatud. Lõõgastusime sellest õhtusöögiga ning suundusime suursugusele WGT ametlikule järelpeole ühes Meritzbastei bastionisaalidest. Dystopic Rave’i DJ-lauda jagasid back-to-back neli legendi ja DJ-d: Blac Kolor, Daniel Myer, külalistena plaadifirma aufnahme + wiedergabe boss Philipp Strobel ja Ancient Methods.

Moritzbastei saalid on omavahel bastionikäikude ja treppidega ühenduses ning kõikidesse ruumidesse pääseb sama käepaelaga, seega ringivoorimist on harjumatult palju. Lava ees on siiski kogu aeg palju inimesi tantsimas ja neil on komme isegi lava peale ronida. Ju aitab see muusikat paremini nautida? Olen vist Beats From The Vaulti pidudega harjunud, kuna need kestavad hommikul üheksani välja, aga Moritzbastei bastionis lõpetatakse pidu minuti pealt ja mingit afterhours-jauramist seal ei lubata. Hea, kui järelpidu kuueni hommikul kestab. Ühe asja lisan veel, – meie oma BFTV resident Tamhiis mängis 2023. aasta Dystopic Rave’il koos Blac Kolori ja Daniel Myeriga samuti back-to-back’i, kuigi Eesti artiste ja DJsid satub üldiselt WGT-le esinema haruharva. Viimati esines siin 2022. aastal Bedless Bones, aga kas enne seda on üldse õnnestunud kellelgi peale Freakangeli löögile pääseda? Tundub, et järjest raskemaks see läheb, sest maailmas on palju tuntud selle skeene artiste, kes WGT-le kibelevad ning igaüks ei mahu raamidesse, mille peokorraldajad on loonud. Kujutan ette, et see sõel on halastamatult karm ja läbima peab mitmeid kadalippe. Samas pakutakse festivalil päris mitmekesist valikut, nii et igal juhul tasub pingutada ja jalg ukse vahele toppida.

Meile oli see kolmas WGT järjest ning tundub, et mida aasta edasi, seda vähem kipume tõmblema ja mööda linna edasi-tagasi sõeluma, et võimalikult palju esinemiste fragmente ära näha. Meie WGT esimene kogemus oli ikka päris ränk kultuurišokk ja tahtsime kõikjale jõuda, sest see tundus ainuõige. No kuidas sa ei pinguta, kui sulle selline võimalus on kätte antud nii palju artiste ära näha? Sel juhul möödub festival kuidagi liiga kiirelt… Nüüd vaatame küll päeva alguses kava, aga ei aja sel nii piinlikult järge kui esimestel aastatel. Momenti peab nautima. Samas on oluline säilitada ka mingi kriitiline energiavaru kõiksugu üllatusmomentideks, mida festival su teele paiskab, sest neid tuleb pidevalt.

Staažikamad trehvajad ei soovitagi muusikaprogrammi pärast üleliia tõmmelda ja nende jaoks on kõige olulisem hoopis sõpradega kokkusaamine ning jutuajamised, kus tekivad igasugu ideed, omavahelised plaanid, muljete vahetamised jne. Nad ei osta vahel isegi festivali passi, vaid lähevad mõnele konkreetsele peole, istuvad paar tundi Vodkarias (Leipzigi kõige popim viinabaar) või mujal ja teevad seal n-ö sooja.  Korralikult tasub kontserdipaikades üle vaadata pakutav merch, sest artistile on vahetu toetus väga oluline. Tasub minna ka Black Marketi laadale kesklinnas (sisenemiseks on vaja soetada eraldi pilet) ning Agra turule, kust leiab kõike alates merch’ist, muusikast, käsitöörõivaste, gootitarvikute, piercing’ute ja muu kunstini välja – mõne meene võiks kaasa osta, mis aitaks festivali tagantjärele meenutada.

Wave-Gotik-Treffen toimub tänavu 6.–9. juunil
Loe täispikka artiklit inglise keeles Beats From The Vaulti kodulehelt 

Galerii