Uus nädal ja uus eelkuulamine toovad meieni Aigar Valsi teise sooloalbumi „Imperaator”, mis ilmub homme, 17. septembril ning tähistab ühtaegu Aigari 27. sünnipäeva, millele viitab ka lugu „27 Club”. See on plaat, mis sobituks muusiku enda sõnul hästi kokku hedonismist pakatava antiikajaga, kus purskavad vulkaanid ja tegutsevad jumalused.

Aigar Vals. Foto: Maris Tomba

Aigar Vals. Foto: Maris Tomba

Alustuseks, kes on see salapärane Imperaator, kes end siin plaadil ilmutab?

Imperaatoriks võib pidada mind ennast, seda siis originaalis trummilööja rollis. Sain selle hüüdnime Badass Yuki aegselt bändikaaslaselt Mart Avilt kümne aasta eest ühel ähmasel sügisööl Tartu lauluväljaku kaare all istudes. Saamislugu ise on väga naljakas, aga võib-olla räägin sellest oma kunagises elulooraamatus lähemalt, he-he. Imperaatori tegelaskuju on minus ka muusikaliselt edasi kandunud ja nüüdseks on tegemist millegi enama kui vaid trummari alter ego’ga. Imperaator on ambitsioonikas, temas on teatav annus enesekultust ning ta soovib ennast ümbritseda sära ja glämmiga. Samas on temas ka väga tuntavalt sünge ja raske pool. Imperaator pendeldabki nende kahe maailma vahel.

„Imperaatoril” toimub kõla mõttes nii palju, et seda muude tegemiste jooksul taustaks kuulates peab vahepeal kontrollima, kas ma kuulan endiselt Aigar Valsi. Kohati läheb asi sümfooniliseks ja siis maandud sa nagu kuskil 2000ndate klubipõrandal. Kust sellised meeleoluvaheldumised tulevad?

Vaheldusrikas on ta ilmselt seetõttu, et ma olen kuulanud väga eriilmelist muusikat ja hoidnud ennast vabana stiilimääratlustest – mulle on oluline see, kas muusika läheb mulle korda ning ma soovin ka ise katsetada ja ennast üllatada, segades omavahel elemente ebatraditsioonilisel moel. Kuulan nii padupoppi, alates Taylor Swiftist kuni keerulisema süvamuusikani. Samas viimasel ajal, eriti ise muusikaga lähemalt tegeledes, olen ma leidnud tarbijana muusika kuulamises aina vähem põnevust. Seda on mu kuulamis-backlog’ilt ka kenasti näha, et aasta-aastalt kuulan vähem muusikat ning artistide arv jääb aina väiksemaks, püsides vanadel lemmikutel. Eks ma seda ilmselt ise luues otsingi ega lase igavusel tekkida. „Imperaatori” puhul on vaatluse all olev periood tegelikult kaks korda pikem kui mu debüüdil – „End Game” võttis mul ühe aasta, ning nüüdki olid mul selgesti eristuva kõlapildiga perioodid, mis terviklikku albumiformaati paigutusid. Sellest lähtuvalt võibki öelda, et iga hetk on erinev, olgugi, et pealispinnal ei pruugi nii paista. Tulevikus soovin kätt proovida ka näiteks kantris.

Su muusikat on varemgi filmilikkuses süüdistatud ja ega „Imperaatorgi” selles mõttes kännust kaugele kuku. Omakorda annavad sellele tõuget lugude pealkirjad. Muusikud tavaliselt ei taha kuulajatele mingeid pilte ette anda, ent kas sul endal on mõne looga mingi kindel stsenaarium, mis muusikaks sai?

Pigem käib stsenaariumite manamine tagantjärele, kui loole on tekkimas iseloom ja see mulle midagi meenutama hakkab. Ma üldiselt ei püüa mingit ettekavatsetut liini hoida, vaid toetun sellele, mis mind inspireerib, näiteks süntesaatorisaundid või improviseering. Siinkohal tuleb jällegi esile minu soov hoida loomingulist vabadust ja muuta olustikku käigu pealt vastavalt sisetundele. Filmitaust aitab mul tekitada muusika loomisel lisakihte ja kujutada ette konteksti, millesse see sobituks.

„Age of Kinksi” video tundub olevat väike ninanips popkultuurile ning tehtud kerge keel põses suhtumisega. Kui olulist rolli popkultuur su loomingus mängib?

Ma ei jälgi tänapäevaseid trende selle mõttega, et ise millelegi aktuaalsele sarnaneda või kusagile sobituda. Olen mitmeski mõttes nostalgitseja ja mu peamised eeskujud on möödunud kümnenditest. Kuna mulle meeldib asju käigu pealt teha, siis „Age of Kinksi” puhulgi tuli improviseerida. Mind aitas väga palju Siim Parisoo sisend oma räpivideote taustaga ja Stina Leeki kaasamine, kel on väga silmapaistev välimus ning kes oli kaamera ees suurepärane ja meid usaldas. Tulemus meenutab 90ndate MTV esteetikat, mis oli ühtlasi muusikavideote kuldajastu. Mulle meeldib, kui inimesed mõtlevad kaasa ja inspireerivad – niisamuti Martin Kikas, kes mu materjali seda miksides ja masterdades molekulideni läbi töötas. Samuti Roland Seer, kes selles samas stuudios (Ö Stuudio) animaatorina tegutsedes andis oma vahetu hinnangu. Kuna mu muusikas on koos vägagi veidrad kombinatsioonid, tuleb visuaalne pilt viia sellega vastavusse. Mul on veel mõningaid ideid ja soov neid teostada, kuid kuna olen seda vankrit üksinda vedamas, ei jõua paraku kõigeni. Paar eraldiseisvat videot on kindlasti veel tulemas.

Kas muusika tegemine on sinu jaoks rohkem töö või lõbu?

Ma saan nüüdseks väga hästi aru, kui energiamahukas on ühe albumi loomine ja väljalaskmine. Viimasel ajal, nagu tuleb mulle eneselegi üllatusena, on muusikaga tegelemine olnud minu jaoks täiskohaga töö. Ka kevadine segadus maailmas ei mõjutanud mind kuidagi teisiti olema – nimelt olin ma oma tegevused seadnud juba selliselt, et plaanisingi tegeleda kõige sellega, mille ma ka lõpuks ette võtsin, nimelt albumi ja kooli lõpetamisega ning muusikavideotega. Muusika on see, mis toidab hinge. Vahendid selle endale võimaldamiseks ja elamiseks tuleb mul hankida mujalt. Respekt nendele artistidele, kes sellega nii pisikeses ühiskonnas ära püüavad elada. Siinkohal sooviks tervitada mu vend Argo Valsi, kes näeb muusikaloomega igapäevaselt nii palju vaeva ja on ka esinemistel mu kõrval kitarristina. „Imperaatoril” on ta esindatud kahes loos – „Silk Road” ja „Cinematic”. Sujuvalt lisaksin veel, et õde Maris Tomba tegi mu albumi fotod – selline teineteise abistamine on meil tavaks. Mõlema jaoks on nende hobi ka nende tööks ja vastupidi. Näen endas midagi sarnast, teatavate mööndustega.

Oled maininud, et mitmed su eelmise albumi „End Game’i” lood said alguse unes kuuldud meloodiatest. Kui palju „Imperaatoril” neid unelaule on?

Unes kuuldut on siin pigem vähe, kuigi ka täna hommikul üles tõustes salvestasin mitu meloodiat, mis mul unefilmi ajal peas kõlasid. Sel korral kasutasin rohkem improviseeringut. Selles plaanis on see tõesti mõnevõrra teistsugune plaat. Muuhulgas lasin materjalil kauem settida ja küpseda – pooled lugudest ja mõnede ülejäänutegi ideed olid juba eelmisel kevadel lindis. Olen seekordse albumiga teatud sügavusse kaevunud ja läinud edasi mööda seda rada, mille paari aasta eest sisse tallasin. See on teekond tundmatusse, mis saab selgemaks vaid siis, kui loon edasi, kuid võib-olla läheb asi veelgi segasemaks. Muusikat tehes huvitun ajast iseendaga ja iseolemisest – ainult niiviisi saan ma piisavalt fookust keskendumiseks.

Kui „Imperaator” oleks mõni ajastu, siis kuhu ta kuuluks?

Hedonismist ning ohtudest pakatavasse antiikaega vahetult enne Pompei hävingut. Mõni plahvatus siin-seal koos tollaste jumaluste ja siiditeega.

Viimaseks, kas Aigar Vals tegeleb joogaga ning milline oleks tema antud joogaklass?

Ma olen joogale loonud enda jaoks paralleeli trummimänguga. Trummijooga – tegevus, millesse ma süvenen ehk kõige enam ja see ei mõju mulle kunagi kurnavalt, vaid lööb hoopiski mõtted selgemaks ja harjutab püsivust. Rütmiosakond osades mu lugudeski on sirge ja neisse võibki kaduma jääda. Olen märganud, et kui on parasjagu käes ärevam aeg või kui ei suuda üldse millelegi keskenduda, siis pillimäng ja looming aitab ikka.