Kooliaja peale mõtlemine on alati üks mälestuste lõngakera keerutamine – kunagi ei tea, kuhu välja jõuad ja millesse end mässid.

Illustratsioon: Liisa Kruusmägi

Kui mina alles noor veel olin, kooliaias mängisin küll lille, rohuga, sest klassijuhataja oli bioloogiaõpetaja ja me pidime kooliaias igasugu töid tegema, ei mina teadnud muud kui seda, mis mulle koolis räägiti ja kodus vahel ümber lükati. Nüüd istun ma kodus diivanil, olen vana ja paks ja püüan seda kõike meenutada.

**

Ma läksin kooli kuueaastasena, sest mu sünnipäev on septembri lõpus. Toona, see on siis 1981. aastal, mindi muidu kooli seitsmeaastasena, aga vanematel polnud mind ka mujale panna, lasteaed oli lõpetatud, sinna mind enam ei tahetud.

Meie kaheksaklassilises koolis pidi algul käima koolis ka laupäeviti, mitte just kogu päeva, aga kolm-neli tundi ikka. Nõnda sirgusid targad, töökad ja võimekad nõukogude inimesed. See on üks vähestest asjadest, mida ma oma esimesest kooliperioodist mäletan. Järgneb loetelu seitsmest ülejäänud asjast, mis juhtusid kaheksa aasta jooksul – kuni selle ajani, mil lõpetasin üheksanda klassi, sest vahepeal oli jälle midagi reformitud.

1. Tantsisime kogu vaba aja rahvatantsu, sest minu kõige esimene klassijuhataja Laine Pärk on Pärnu legendaarne tantsuõpetaja. Isegi klassiõhtul tantsisime rahvatantsu. Käisime esinemas linnaparkides, koolinoorte tantsupeol ja ühe korra olime rahvariideis fortuunad loto võidunumbrite loosimisel. Rahvariietest kasvasime välja ja need anti noorematele edasi.

2. Pärast kolmandat klassi jagati a-klass ja b-klass ümber. B-klassist sai spordiklass. Mina olin a-klassis, mis oli ikkagi vingem, sest a. Kui ma veetsin 1987. aastal umbes 40 päeva Krimmis üleliidulises pioneerilaagris Artek, siis mäestikuõhus sai mööda treppe kõndides selline märkamatu trenn tehtud, et jooksin naastes kiiremini kui paljud spordiklassis. Samal ajal käisin Kalevis aerutamistrennis, kus üks minu treener oli legendaarne juuksur Tõnu Viik.

3. Kui me ükskord kooliaias töötasime, siis kaevasime kastekannu niimoodi mulla sisse, et ainult sang jäi välja. Võib-olla on see seal siiani, ei tea.

4. Kui järjekordne Brežnev, Tšernenko või Andropov ära suri, siis sai vaba päeva. Lähen hommikul kooli poole, sõbrad tulevad vastu, ütlevad, et ära mine kooli, Brežnev suri ära ja kool jäi ära. Jee!

5. Olin kõva pioneer ja pioneerimaleva lippur ja puha. Esimest korda lippu hoides seisin nii kramplikult, et hakkasin vaaruma nagu vana tamm tuule käes. Viimast korda lippu hoides tegin seda nii suvalt, et pioneerijuht pragas minuga, et minu käitumises puudus vähimgi austus. Samal ajal õõnestasid tuhanded eesti rahvuslased täpselt samamoodi süsteemi seestpoolt.

6. Lõpuõhtul klappisime kolme või nelja peale pudeli punast vahuveini, mida Venemaal nüüd šampuseks nimetatakse. Pärast jalutasime koolist mitu kilomeetrit ühte suvilasse, et öötelevisioonist kümne minuti kaupa näidatavat välismaa filmi vaadata. Tänu sellele jalutuskäigule tuttuued kingad enam ei hõõrunud.

7. Pärast lõpupidu toimus lõpuekskursioon. Aga meie olime klassivennaga jõudnud ühe koolivaba päeva jooksul punkariteks hakata ja teineteisele harjad pähe ajanud. Õppealajuhataja ei tahtnud meid seetõttu ekskursioonile lasta, aga me lubasime mütsid peas hoida ja siis lubas ikka.

Kõik. Rohkem ei mäleta midagi esimesest kaheksast (või oli see üheksast) kooliaastast. Gümnaasiumiga pole paremad lood. Midagi nagu läbi hägu meenub, aga võib-olla juhtus see kõik kellegi teisega.

Mälestustelõng olla ju selline, et kui saad niidikesest kinni, siis hakkab hargnema ja hargnema, üks meenutus toob kaasa järgmise, siis järgmise, kuni lõpuks mähid end kõigisse nendesse lõpututesse lõngadesse. Samamoodi juhtus ühe üliagara kassiga, kes lõngakeraga mängis, selle lahti harutas ja endale ümber oskas kerida. Lõpuks lebas vaibal nagu punane ja ülipehme muumia. Siis ei jäänud pererahval muud üle, kui kassi ümbert lõngad puruks lõigata. Agar loom lippas minema ja tundis end taas vabana.

Eesti rahvas üldse loodab liiga palju. Muu hulgas loodab eesti rahvas, et see, mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas.

**

Koolimeenutuste olulisim sepikoda on muidugi kooli või klassi kokkutulek. Ma pole neid märkimisväärselt väisanud, kuigi eks neid ole ikka korraldatud. Ei teagi täpselt, mis see põhjus võiks olla. Aega muidugi ei ole kunagi, pole aega olevikuski elada, mis siis veel minevikust kõnelda.

Ei saa minevikus elada, tulevikku peab ehitama, sest eesti rahvas loodab ju minule. Hea küll, mitte minule personaalselt, aga meie põlvkonnale, põlvkonnale, kes on loonud silla Nõukogude Eesti ja taasiseseisvunud Eesti vahele. Eesti rahvas loodab muidugi ka minust vanemale põlvkonnale ja kõigile noorematele põlvkondadele samuti.

Eesti rahvas üldse loodab liiga palju. Muu hulgas loodab eesti rahvas, et see, mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. Oma väheste kogemuste põhjal julgen arvata, et ega kooli või klassi kokkutulekul sellest küll omavahel ei räägita, milline keemiline või matemaatiline valem elus kõige enam kasuks tuli, või sellest, et Dostojevski ja Tammsaare loomingu arvukad ühisjooned on tingitud asjaolust, et teine tõlkis esimese jutte.

Suurim probleem seisneb kokkutulekute puhul selles, millest omavahel rääkida. Mul on päris mitu sellist koolikaaslast – samast klassist, paralleelist või mõnest nooremast või vanemast lennust –, kellega siiani läbi käime. Nendega on lihtne, ajame oma asja läbi aastate, lünka pole tekkinud, võime keskenduda tavapärastele teemadele, nagu presidendivalimised, vaktsineerimine ja Lõuna-Korea välispoliitika.

Kunagiste koolikaaslastega, kellega suhtlemises lünk sees, on palju-palju keerulisem. Eelkõige tahaks positiivset emotsiooni nii jagada kui ka vastu võtta. Kooliaja meenutamine pakub enamasti positiivset emotsiooni. Isegi see, kui sai kunagi tappa saadud, on aja möödudes muutunud üheks omajagu lõbusaks vahejuhtumiks. Hea küll, mul on nina siiamaani kõver, aga seegi on nüüd rohkem personaalne omapära kui dramaatiline meeldetuletus traumaatilisest sündmusest.

Kord olime koos pisikeses seltskonnas kunagiste klassivendade, -õdedega, kellega polnud tükk aega kohtunud. Varem või hiljem jõutakse sellistel puhkudel küsimuseni: „Kuidas siis nii üldiselt läheb?” Nii ka siis. Ootamatult või oodatult läksid vastused suhteteemadele ja kohe selgus, et see klassiõde on lahku läinud ja see klassivend on juba teises abielus ja sel sünnib peagi laps nüüd juba kolmanda naisega. Mõjus kuidagi rusuvalt, mitte ükshaaval, aga järjest niimoodi. Püüdsin tuua õhtusse helgust ja küsisin klassiõelt, kelle pere omal ajal veidi tundsin: „Ja kuidas su emal ja isal ka läheb?” „Oh, elavad lahus juba viiendat aastat,” vastas ta.

Kooliaja meenutamine pakub enamasti positiivset emotsiooni. Isegi see, kui sai kunagi tappa saadud, on aja möödudes muutunud üheks omajagu lõbusaks vahejuhtumiks.

**

Nii ta on, parem on vist üldse mitte pärida, aga kuidas sa muidu saad. Kokkutulek ilma kuidas-sul-siis-ka-vahepeal-läinud-on-juttudeta pole kokkutulek ega midagi. Situatsioonikomöödiadki jõuavad varem või hiljem süžeekäiguni, kus peategelased lähevad kooli kokkutulekule ja valetavad end seal siis edukamaks, kui nad tegelikult on, mis toob omakorda kaasa palju koomilisi olukordi.

Üsna eluline, ainult selle vahega, et päris kokkutulekul vaevalt end keegi kosmonaudiks valetab, see tuleks kohe välja, aga kui palgale paar tonni jutu sees juurde paned, siis see läheb läbi küll. Maja on ka, auto on. Sa ei pea ju neid ette näitama või kedagi reaalselt külla või autosõidule kutsuma.

Ja kui ise ei olegi edukas, on alati võimalus rääkida terve õhtu edukatest ja kuulsatest inimestest, kellega sa oled kokku puutunud, lausa isiklikult kokku puutunud. „Ta kandideerib nüüd presidendiks, teate küll, vaat ma käisin taga kalal ükskord. Mitte päris koos, aga põhimõtteliselt, saate aru küll. Seesama jõgi oli. Päriselt räägin!”

Neil, kes tõesti ongi tuntud, rikkad, edukad või muidu kuulsad, ei ole samuti kerge. Nemad peavad end väiksemaks mängima isegi võimsama jõuga kui mõni teine end suuremaks. „Noh, see on tühiasi tegelikult. Ma tahtsin kinno minna ja ostsin kino, tundus kuidagi lihtsam, aga, oi, ma sain vastu pükse selle kõigega, ärge pange tähele. Las ma toon kõigile veel ühe ringi. Ei, pane ära, Tarmo, pane rahakott ära, las ma jooksen, niikuinii ainult istun päevad läbi ja lähen pirnikujuliseks. Ha-ha-ha!”

Tavalisel klassi või kooli kokkutulekul on muidugi kõige enam tavalisi, normaalseid inimesi, kel pole vajadust end ei suuremaks ega väiksemaks, edutumaks või edukamaks luisata. Hea küll, välja arvatud minu gümnaasiumiklassis, te läheksite kadedusest roheliseks, kui teaksite, kelle kõigiga ma olen ühes klassis käinud ja mida saatis kooli ajal korda see meie praegune kuulus… Palun vabandust, vana harjumus.

Neid lihtsalt toredaid inimesi on meie ümber alati kõige enam ja tänu sellele on neid kõige enam ka igal kokkutulekul. Pooli neist praegu enam küll ei mäleta ja ülejäänud pool lendab meelest järgmise 40 aasta jooksul.

Aga sellest pole midagi, selleks ajaks olen ma juba ratastoolis, poolpime ja absoluutselt kurt ning vähimagi suutlikkuseta vaielda vastu oma põetajale, et ta mind mu põhikooli kokkutulekule ei veeretaks. Veeretab, hea hing, veeretab ja siis jään ma igaveseks kõigile koolikaaslastele meelde selle mehena, kes kokkutulekul lusika nurka viskas ja veel esimesena meie lennust. Jee!

Kaupo Meiel on kirjanik ja ajakirjanik, Eesti Rahvusringhäälingu arvamustoimetaja.