Müürileht

Uinak on puhkuse kui kategooria väikseim üksus. Selleks pole vaja ei raha ega ka kuigi palju aega, vaid natuke harjumust ja tukastamisega kaasnevat rahulolu.

Varakevadel, kui paistis, et oleme sisenenud n-ö Bermuda kolmnurka, kus ühiskonda pigistasid armutult värske Ukraina sõda ning energia- ja koroonakriis, tegime toimetuses võllanalja, et küll elu oli ikka aastal 2019 muretu – palgalõhe, EKREIKE ja metsade lageraie.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas värske albumiga välja tulnud San Hani Põhja-Tallinna stuudios.

Ümberringi toimuvat aktiivset kogukonna-, seltsi- ja miks mitte ka kultuurielu vaadates lubab süda ja meel uskuda, et kväärtulevik tuleb niikuinii, takistatagu seda mis vahenditega tahes.

Rantjee-elu ja passiivse sissetuleku paradiisiväravate taga on pikk järjekord ning sissepääsemine võiks olla juttude järgi igaühe võimuses, kui vaid olla piisavalt arukas. See, et mõni järjekordne kavalpea su taskuid kergemaks ei teeks, jääb aga sinu enese vastutada.

Kolmeaastase pausi järel avatud Veneetsia biennaal püüab nihutada pildile nägemisviiside paljusust ja tuleb sellega suurepäraselt toime.

Igas raamatupoes müüakse teatavasti (muu hulgas) ka raamatuid, aga nendeni jõudmiseks tuleb tihti liiga palju energiat kulutada. Õnneks leiduvad mõned sellisedki kauplused, kus esil ongi raamatud ja kõik muu – kui seda üldse on – on kõrvaline.

Tänavuseks biennaaliks hollandlaste Rietveldi paviljoni üle võtnud kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi ning kuraator Corina L. Apostol uurivad oma näitusega koloniaalajaloo, kurnamise ja botaanika ristumispunkte 19. sajandist kuni tänapäevani.

Piltide lugu on olnud kunsti- ja fotograafia ajaloos alati ka sõdade ja lahingute lugu, mis on täitnud monarhiate kõrgperioodil teatavaid propagandistlikke ja sümboolseid ülesandeid.

„Kelle kõht ei korise, selle meel ei porise,” ütleb üks kaunis vanasõna. Küllap see nii ongi ehk mida kurvem meel, seda kurvem keel ning vastupidi. Seda, et trauma võib olla seotud ka suu ja seedetraktiga, tõestavad mitmed lood nii elust enesest kui ka kunstist.

Jaanuaris ilmus Sirbis Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi põhjalik üleskutse kunstivaldkonna tasude tõstmiseks ja õiglaste tasumäärade kehtestamiseks. Selleks et üleskutse edasi kajaks ja loodetavasti ka tegudeni jõuaks, pöördusime uuesti selle autorite poole.

Praegu Ukrainas toimuva sõja õigustuseks püüab Venemaa president tuua üha sõgedamaid traumanarratiive, mis samal ajal kisuvad lahti Ida-Euroopa vanad haavad.