Müürileht

On igati ootuspärane, et vaatamata kõikvõimalikule tehnoloogilisele innovatsioonile, mille koroonaajastu on enesega kaasa toonud, tunneb tagurlik inimhing ikka veel ebamäärast igatsust väikekodanliku meelelahutuse järele.

Tehnoloogia võidukäik ja isiklikud lubadused pakkuda oma lähedastele rohkem aega kui pidevalt rüganud põlvkonnad enne meid, ei ole kahandanud meie töötunde, vaid muutnud pigem meie arusaama tööst. Kuidas luua uus töömaailm, mis oleks mõistlik kõigile?

Soomeugrilikust aeglusest ja passiivsusest nende produktiivsemas tähenduses, Soome-Ugri Filmifestivali ja muude taoliste ürituste ülesannetest ja tähtsusest ning selle aasta juuli lõpust augusti alguseni Sännas toimunud festivali sündmustest kirjutab Ave Taavet.

Mis eristab mälumängureid tavalistest inimestest? Kas kilbarid loevad iga päev entsüklopeediaid? Mida ma peaksin tegema, et minust saaks tipptasemel mälumängur? Ilmselt on nii mõnigi televiktoriine vaadates endale selliseid küsimusi esitanud. Nüüd on kilbarite kord aru anda.

Sellest pealinna tuiksoonel tegutsevast nostalgiahõngulisest baarist ja kooskäimiskohast on pea igaühel rääkida oma lugu, ent vähesed teavad selle kolme põlvkonda siduva perekonnaäri tagamaid.

Usinaimad internetis toimetavad pensionärid sobituvad hästi Eesti e-edulukku. Nad aitavad läbi õhu tuttavatel välismaal kinnisvara soetada, kuuluvad „Angry Birdsi” edetabelis maailma tippu, teevad tuttavatele toitumisalaseid videoõpetusi, võivad pool päeva ekraani ees veeta, laigivad ja svaibivad. See on tuleviku vanaduspõlv, mis on juba kohal.

1920ndatest aastatest hakkas aina suuremat rolli nõukogude ideoloogia levitamisel mängima uus kunstivorm – kino. Tootmise ja tsensuuriga seotud teemades oli kino riigi ja parteiga tihedamini seotud kui ükski teine kunstiliik. Seega pakuvad just nõukogude filmid huvitavat ülevaadet riikliku ideoloogia muutumisest ajas.

Tuntud lastelaulud kubisevad vihjetest, et kinnisvaratehingutes ja ehitusalaselt vajaksid nende tegelased rohkem spetsialistide nõu. Kinni ei peeta turvanõuetest ning materjalidena kasutatakse lund ja mulda, rääkimata sellest, et kodu ei suudeta üleski leida.

Iga tekst on poliitiline, oma aja ja ühiskonna peegel. Kuidas, missugustes vormides ja rollides näeme riiki ilukirjanduses – düstoopiates, utoopiates ja nende vahele jäävas hallalas?

Ave Taavet külastas vaikses Mustvee linnakeses nokitsevat Oleg Kolpakovi, kes isegi kõrges eas ei väsi täiendamast oma n-ö leitud objektidest kokku ehitatud kurioosset pühamut.

Kooliaasta alguse puhul meenutame õpetajatüpaaže, kellega oli rõõm gümnaasiumi- ja ülikoolipäevil kokku puutuda. Tegu ei ole pilketeosega, vaid rõõmsa tagasivaatega erinevatele professionaalidele, kellest igaüks õpetas koolitarkust ja „midagi veel”. Just see „midagi veel” on siin sõnaks ja pildiks saanud.

Uurime, kuidas mõjutab ränduri teekonda valitud liiklusvahend ja mis juhtub, kui need teekonnad raamatusse kirjutada. Ehk tuleks sel suvelgi esmalt valida sõiduvahend ja alles seejärel sihtpunkt. Niisiis: suusad või laev?