Müürileht

Milliseid vaimse tervise probleeme on kujutatud eesti autorianimatsioonis, kui vaadata neid läbi psühholoogilise prisma?

Lastesaamissurve hõljub konstandina fertiilses eas naiste kohal ja ootab õiget hetke, et endast märku anda. See võib juhtuda Instagramis scroll’ides, uusaastapeol või vanematega suheldes. Põhimõtteliselt igas kontekstis on järglaste puudumisele osutamine respektaabel jututeema.

„Antipolis” kasutab küll nutikalt ära tänapäevase tehnoloogia pakutavaid võimalusi, kuid jääb ideetasandil lahjaks

Plasti lühiajaloos mängivad olulist rolli nii piljard, sõda, superkangelased kui ka indiaanlased, taustal on aga kõlanud kord sõnumid materjali vastupidavusest, kord selle ühekordsusest.

Iga Ameerikasse väljarännanu taasloob Kolumbuse müüti – vaid harva leitakse eest see maa, mida otsima on asutud. Kaht sellist eksirännakut kirjeldabki eestivene kirjanik Ilja Prozorov oma Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud lugudes „D train” ja „Roheline piinapink”.

François Schuiteni ja Benoît Peetersi „Brüsel” on suurejooneline ja läbi mõeldud retrofuturistlik kunstiteos, mis avab linnaplaneerimise seoseid inimeste heaoluga ning ähmastab utoopia ja düstoopia piirjooni.

Moodne tarbimisühiskond, mis on keskendunud kõikvõimalike hüvede ja ihade turundamisele, kasutab samal ajal oma eluvajaduste rahuldamiseks tasuta teenuseid, mille olemasolu justkui ei märgatagi. Tegemist on nn ökosüsteemi- ehk keskkonnateenustega.

Ebatavalisel ja võrgutaval moel põimuvad „Lenini valsi” lehekülgedel vägivald ja poeesia, robustne tänavakeel ning mustlasromansside lääge romantika.

Viimase aasta jooksul on saanud tugevasti räsida just inimeste vaimuelu. Uurime, kuidas näeb kiriku rolli kriisist väljumisel Eesti katoliku kiriku pea Philippe Jourdan.

On igati ootuspärane, et vaatamata kõikvõimalikule tehnoloogilisele innovatsioonile, mille koroonaajastu on enesega kaasa toonud, tunneb tagurlik inimhing ikka veel ebamäärast igatsust väikekodanliku meelelahutuse järele.

Tehnoloogia võidukäik ja isiklikud lubadused pakkuda oma lähedastele rohkem aega kui pidevalt rüganud põlvkonnad enne meid, ei ole kahandanud meie töötunde, vaid muutnud pigem meie arusaama tööst. Kuidas luua uus töömaailm, mis oleks mõistlik kõigile?

Soomeugrilikust aeglusest ja passiivsusest nende produktiivsemas tähenduses, Soome-Ugri Filmifestivali ja muude taoliste ürituste ülesannetest ja tähtsusest ning selle aasta juuli lõpust augusti alguseni Sännas toimunud festivali sündmustest kirjutab Ave Taavet.