Müürileht

D.R.A.M. on Virginia hiphopi- ja rnb-artist, kelle tõus nüüd loodetavasti lõpuks pihta hakkab. Ei tahaks alustada tema tutvustamist sellest, et Drake oma „Hotline Blingi” tema eelmise aasta „Cha Cha” pealt maha viksis, aga nüüd on juba hilja. Tõde on väljas. Ja mõlemad osapooled on seda tunnistanud.

Toronto eksperimentaator Egyptrixx taotleb oma seitsmerajalise industriaaltekno albumiga süngust ja diipi. Mõtleb elektrist, lagunenud tööstusmaastikest ja orjastatud masinate kontrakultuurist.

Tallinn Music Weeki kahe viimase päeva emotsioonid on nüüd settida jõudnud ning tuleb tõdeda, et oli üks üsna väsitav, kuid meeldivate kogemuste rohke nädalavahetus. Raugelt toob Müürileht teieni viimased muljetused festivalimelus kirgi kütnud momentidest.

Ükssarvikute pisarad TMW Maitsetel, getoinglite koor klassikalise muusika reivil ning eufooriline Valgevene post-punk - teie ees on meie esimesed Tallinn Music Weeki emotsioonid.

See ei ole lihtne kuulamine. See on tõendus, et eestikeelne räpp on kunst, mitte tüütu ärplemine ja piinlik matkimine.

W.T.Drones is an electronica project that is guided by American vocalist Anthony Mills into a...

W.T.Drones on elektroonikaprojekt, kus eesti produtsendi Ki En Ra nihkes universumi giidiks on ameeriklasest vokalist Anthony Mills. Antud juhul ei tee giid seda unenäolist maailma meile arusaadavamaks, vaid lisab omalt poolt pööritust veelgi juurde. Ja seda kõige paremas mõttes.

Hetkes toimunud bassimuusika esitluskontserdi avas tund aega enne ametlikku algust üllatuskülaline Peterburist – Raumskaya. Kuna see üllatus oli nii hästi salajas hoitud, teadis sellest Tallinnas nähtavasti ainult 2-3 inimest ja nii esines üks õhtu paremaid artiste enamuse ajast ainult Müürilehe delegatsioonile. Ja sellest on kuradi kahju.

Reede õhtul esines Kultuurikatlas The Baltic Scene’i laval rida noori talente, kes on ilmselt üles kasvanud Joy Orbisoni, Machinedrumi ja Janet Jacksoni peal ning sünteesivad oma läpakatega nüüd ise moodsaid tantsubiite. Mina tundsin huvi eelkõige Leedu sektsiooni vastu, kust oli oodata palju värsket ja kvaliteetset bassimuusikat ning mille viimaseks artistiks oli Deep Shoq.

Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.