Riigimale: liikumine – spordi „sabarakust” strateegiliseks sihiks

Eesti inimeste liikumisaktiivsus langeb kolinal, jättes endast maha aina nõrgema ühiskonna. Nukras vähikäigus mängib ootamatult tähtsat rolli asjaolu, et liikumine on olnud seni niivõrd loomulik osa igapäevaelust, et seda pole märgatudki, rääkimata strateegilisest takka utsitamisest. Kuidas saaks riik nüüd jõuda meetmeteni, millega liikumist süsteemselt taastada?

Illustratsioon: Ander Avila

Tuumikperega ellujäämismatkal

Lastekasvatus on üks pikemat sorti ellujäämismatk. Kuidas on juurdunud idee, et sedasorti matka on optimaalne läbida tuumikpere vormis, kus pooled tajuvad end oma muredega üksi olevat ning tunnevad alailma puudust ajast, vabadustest, kogukonnast? Ütleme otse välja: tuumikpere on ebaõnnestunud nii laste, vanemate kui ka riigi jaoks.

Ida-Euroopa ohvrinarratiivi uued ohvrid

Kummastaval kombel on lähiajaloos suurriikide ikke all kannatanud idaeurooplased need, kes süüdistavad ohvreid tavaliselt kõige enam, nähes perevägivalla taga näägutamist ja vägistamise põhjusena miniseelikuid.

Esoteerikapuhangute vältimine nende ennetamise teel

Ratsionaalsust väärtustavas maailmas on esoteerika ja sellele vastandumine lörtsinud ära ka meditatsiooniharjutuste väärtuse. Sellegipoolest sobib mediteerimine tõsiseltvõetava tehnikana ka teadmistepõhisesse ühiskonda. Pealegi on väga tõenäoline, et salongikõlbulikuks saades lahendab see ühtlasi ka häda esoteerika pärast.