Müürileht

Kehalise kasvatuse tundides toimuvat on kujutatud viimastel nädalatel Eesti rahva püsimajäämise seisukohalt eksistentsiaalse teemana. Üks ainetund ei saa lahendada istuvast eluviisist tulenevat süsteemset probleemi, küll aga võiks see anda kätte põhioskused hilisemaks aktiivsemaks eluks. Ja seda mitte ainult võistlushimulistele.

8–15-aastastele noortele pole praegu eakohaseks tegevuseks linnaruumis sobivat kohta. Eestis uudne kolahoovide kontseptsioon pakub noortele võimalust oma tegemistega tagasi õue kolida, seal omapäi ehitada, lammutada, ronida, mängida ja suhelda.

Eesti inimeste liikumisaktiivsus langeb kolinal, jättes endast maha aina nõrgema ühiskonna. Nukras vähikäigus mängib ootamatult tähtsat rolli asjaolu, et liikumine on olnud seni niivõrd loomulik osa igapäevaelust, et seda pole märgatudki, rääkimata strateegilisest takka utsitamisest. Kuidas saaks riik nüüd jõuda meetmeteni, millega liikumist süsteemselt taastada?

Lastekasvatus on üks pikemat sorti ellujäämismatk. Kuidas on juurdunud idee, et sedasorti matka on optimaalne läbida tuumikpere vormis, kus pooled tajuvad end oma muredega üksi olevat ning tunnevad alailma puudust ajast, vabadustest, kogukonnast? Ütleme otse välja: tuumikpere on ebaõnnestunud nii laste, vanemate kui ka riigi jaoks.

Kummastaval kombel on lähiajaloos suurriikide ikke all kannatanud idaeurooplased need, kes süüdistavad ohvreid tavaliselt kõige enam, nähes perevägivalla taga näägutamist ja vägistamise põhjusena miniseelikuid.

Ratsionaalsust väärtustavas maailmas on esoteerika ja sellele vastandumine lörtsinud ära ka meditatsiooniharjutuste väärtuse. Sellegipoolest sobib mediteerimine tõsiseltvõetava tehnikana ka teadmistepõhisesse ühiskonda. Pealegi on väga tõenäoline, et salongikõlbulikuks saades lahendab see ühtlasi ka häda esoteerika pärast.

Schilling teeb tuuri festivalilinna värvikasse minevikku, kust ei puudu ka kohaliku Konsumi ripplae alla peitunud kunstiteos, sabadeta hobused ning „Kalevala” autori inspiratsiooniretked.