Müürileht

Kuigi 20. sajandi Ida-Euroopa avangard oli omal ajal radikaalsemgi kui Lääne-Euroopa kunst, on kohalikes ühiskondades nüüd levinud pigem konservatism ja natsionalism.

Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral mõtleb Liisa Kaljula sellest, kuidas võiks kaasaegne kunst postkapitalismi panustada ja millisest süsteemikriitikast on üldse tolku.

Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral püüab Liisa Kaljula innovaatilise poplegendi David Bowie tekki veidi muusikamaailma pealt kunstimaailma peale sikutada ning esitab suure ringi küsimuse: kes oli esimene make-up’i kandev meesartist Eestis?

Sel korral keskendub Liisa Kaljula Artishoki veerus sotsiaalse harmoonia rikkujatele – kunstnikele ja huligaanidele –, kelle jaoks võib kogukond oma jagatud väärtuste ja risoomse turvavõrguga ka ahistav olla. Pisut laiemalt tuleb juttu kunsti missioonist kriitilistel aegadel ja demokraatia erinevatest arengutest postsotsialistlikus Ida-Euroopas.

Tahaksin pühendada seekordse Artishoki veeru kaasaegsele vene kunstile – sõnaühendile, mis on vana lääne kunstimaailma silmis midagi oksüümoronlikku. Russian contemporary art on umbes nagu act natural või definitely maybe – teravmeelne rumalus, millega musta riietunud kunstimaailm kunstinäituse avamisel end lõbustada võiks.

KUMU näituse „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster” kuraator Liisa Kaljula arutleb nõukogudeaegse tsensuuri mõju üle Eesti kunstikogukondadele, kus lahendused materjalide ja privaatsuse puudumisele tuli leida omast käest ning kunstiavangard kolis autorite koduseinte vahele.

22. augustil ilmus Kroonika esikaanel udupilt, mis kategoriseerus pealtnäha kodanikumeediaks. Tubli kodanik märkas „kahtlast aktsiooni” ja tegutses „üldise hüvangu” nimel, kasutades seejuures isiklikke vahendeid ehk pildistades ja filmides omaenda nutitelefoniga.

Kas te teadsite, et Eestis saavad ka tuntud ja tunnustatud neljakümnendates kunstnikud oma lähisugulastelt ikka veel kirju tööpakkumistega, sest nad tahaksid sind ju kuidagi „aidata” – mu kallis, kaua sa „nihukest” elu võid elada?

Kontseptuaalse moekunstniku Marit Ilisoni looming on idealistlik ja kompromissitu. Kollektsioon „Teine” astub postmodernistlikust paradigmast välja julge maailmaparandusliku hoiaku ning kindlate eetiliste väärtustega.