Artiklid
Karlova Raadio 64. saade
Karlova Raadio 64. saate on kokku selektinud peosarja Rütmika üks eestvedajaid monsieur KLMN. Sobib põgusaks puusanõksuks tööpäeva lõppu, aga soovituslik sügavutiminekuks.
Parfümeer, kes pudeldab lillelõhna asemel pahesid
Parfümeer Alessandro Gualtieri loob parfüüme, võttes aluseks oma mälestused, ideed, ihad ning emotsioonid. Täielikult pühendunud kunstnikuna ei ole tema jaoks liig nuusutada ka näiteks erinevate loomasõnnikute komplekssust – lihtsalt „headele” lõhnadele eelistab Gualtieri põnevust, sügavust ja isikupära.
Tartu Kunstimaja ootab näituste taotlusi aastaks 2016
Kuni 30. septembrini ootab Tartu Kunstimaja näituste taotlusi aastaks 2016. Kokku on võimalik taotleda kolme näitusepinda: esimese korruse väikest galeriid, monumentaalgaleriid ning teise korruse galeriid.
Kinotripp: Laos
Minu ülesanne korraldada Põhja-Laoses midagi reisiva filmifestivali taolist, mis tooks kohalike vaatajateni suurel ekraanil kvaliteetset kino, viis mind kokkuvõttes karussellile neokoloniaalsete festivalijuhtide ja tülpinud Laose bürokraatidega.
Eufoonia: Profile’i „It’s a Good World” EP esitlus
Vaevalt, et Eestist pärit kunstnik Viive Kuks oskas 1984. aastal arvata, et tema eau-forte „Viljandi vaade” on 2015. aastal ühe dub techno plaadi kaanel.
Nihilist.fm – Must materjal
Nihilist on see tüüp, kes kuseb avalikus kohas, tsiteerides mendile Kanti. Hiljem, kui ta on jõustruktuuride esindajad politseibussis persse saatnud, masterdades selleks Eminemi lugu „The Real Slim Shady”, tuleb politseil luua toimunu hindamiseks erikomisjon. Avaldame sõnaalbumi platvormist, mida nii mõnigi loeb, aga salgab. Pane klapid pähe ja saad teada, kuidas, kes ja miks Nihilisti teeb.
Plaadiarvustus: Samo Sound Boy – Begging Please (Body High, 2015)
Samo Sound Boy (Sam Griesemer) on LAs elav produtsent, kes on lisaks seotud koos Jerome LOLiga veetava projektiga DJ Dodger Stadium ning kahe peale on neil ka Body High nimeline plaadifirma.
Plaadiarvustus: Meisterjaan – Ilusad illusioonid (2015)
Mõneti intrigeeriv, aga kohalikke põrandaaluseid suminaid jälgides võib täheldada, et jõuliselt on tuure üles võtmas eesti etno-tekno muusikažanr. Erinevate folgifestivalidegi programmidest leiab juba mõnda aega päris tumedaid ja endassehaaravaid ööprogramme ning pole midagi vastuolulist ka selles, et teknot saab väga edukalt teha parmupilli ja šamaanitrummiga – Meisterjaan on selle ehe näide.
Plaadiarvustus: Mauno Meesit – Closer (Grainy Records, 2015)
Mauno Meesiti nimi on tõenäoliselt paremini tuntud ansambli Sinine taga seisva loomingulise jõuna. Sinine on andnud seni välja paar albumit darkwave’i ja industrial’i üllitava saksa plaadifirma Accession Records alt. Uue plaadiga on Meesit oma loomingus kannapöörde teinud.
Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)
Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.
Plaadiarvustus: Joel Tammik – Laane universum (Väli Records, 2015)
See on totaalne ja kõikehõlmav kognitiivne kogemus, mille täielikuks nautimiseks muutub sõnaline mõttekäik üleliigseks.
Plaadiarvustus: Francisco López – Presque Tout (Quiet Pieces: 1993–2013) (Line, 2014)
Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.