Möödunud laupäeval, 15. aprillil oleks luuletaja Artur Alliksaar saanud 94-aastaseks. Sel puhul käis Lauri Sommer Eesti Kultuuriloolises Arhiivis poeedi käsikirju dešifreerimas ning leidis ja luges linti kümme eksperimentaalsemat teksti, mis on siiani jäänud laiemale publikule tundmatuks.

Artur Alliksaar poja Jürgeniga. Foto: teadmata autor

Sommer saadab luulesalvestist selliste sõnadega:

„Palju õnne synnipäevaks, Artur!

Loomingus trooninud Einar Maasik kirjeldas Su luulet nii „liiga sõnaohter, liiga koormatud kujunditega, originaalitsemine, mõtteuperpallid – see kõik hajutab, killustab lugeja tähelepanu, lugeja lausa upub detailide rägas, ei suuda haarata selgroogu, peamist, tervikmõtet” Olgu selle klouni sõnad, milled aeg ymber on pööranud, Sulle pahupidiseks synnipäevaõnnitluseks. Sinu looming läks inimestele sydamesse ja selgroogu, ajju, naerulihasesse, niudeisse ja kes teab veel, kuhu. Ja mida Elu ei ihnunud anda, selle andis Sulle Kunst.

Luuletustest on Sygissonett kirjutatud 7.X.1958, peale pikki aastaid Tartusse tagasi jõudnuna. „Rännuhullus” ja „Viimne valgus” pärinevad ilmselt vangistuse ajast, viiekymnendatest. „On elupuu all maas…” peaks sisu järgi otsustades kuuluma poeedi viimasesse eluaastasse ning on kirjutatud abikaasa Lindale ja poeg Jyrgenile mõeldes. Tähtvere veere peal on punane katoliku kirik, millest Artur kesklinna lonkides mööda käis. Kerge huumorivarjundiga pihi-luuletuses „Vabandage, auväärt paater…” oli käsikirjas yks väljalugematu sõna, mille asemele sai pandud ehk mitte liiga vale „salitsyyl”. Pikemalt deshifreerimist nõudev oli „Kindlasti kiirgavad koopad…”. Seal on paar umbkaudset lõiku, kuid tervikule saab olla telepaatiliselt kindel. Kahtlane on ka luuletuse „Väike unefinaal” autorsus. See võiks ju pärineda Andres Ehini sulest, kuid on trykitud Linda Alliksaare poolt. Ehini ja paljude teiste sõprade Arturile lugeda antud luuletused on Alliksaare arhiivis omaette mapis, kuid sealsed on kõik Andrese oma käega kirjutatud ja neist ilmneb hoopis, et hoopis tema oli yksvahe Arturi mõju all. Seega võiks see pisike kild ikkagi olla mõni meie sõbra AA paljudest eksperimentidest.”

„Rännuhullus” / „Sygissonett” / „Viimne valgus” / „Improvisatsioon imepärasusest äratatud impulssidega” / „Traav läbi kosmosenõmme kõhnade lõhnade 1–3″ / „Vabandage, auväärt paater” / „Väike unefinaal” / „Surm, himur mõrsja” / „On elupuu all maas…” / „Kindlasti kiirgavad koopad kunagi”