Alates 2004. aastast on veebiavarustes tegutsenud elektroonilise muusika podcast’idele keskendunud ettevõtmine LaksFM. Siinmail üks vanemaid omataolisi, muide. Üheks selle vedajaks on Martin Aedla, kes koos truu kamraadi Ilmar Kermi ning külalis-DJdega oma lemmiklood kuulajate ette paiskab. Kuigi muidu on Martini puhul tegemist tarkvarainseneriga, võib teda üsna tihti plaadimängijate taga näha, ning muidugi on ta ehe näide DJde kutsehaiguse käes kannatajast, kes vinüüliriiulit nähes esimese asjana selle poole tormab ja end tundideks plaadipoodi võib unustada.

Martin Aedla. Foto: Aleksander Kelpman

Debüüt: DJ Selectronina 2000. aasta alguses Võitleva Sõna keldris peol, mille hea sõber Ilmar Kerm mulle sünnipäevaks korraldas. Avalikumat pidu kahjuks enam täpselt ei mäleta ega leia, aga suure tõenäosusega võis see olla Supreme’i poiste korraldatud. Suur tänu, Drummie ja Orav, toe ja kooli eest!

Muusikas oluline: Huvitavad rütmilised struktuurid, milles on rulluvad bassiliinid, nagu seda on tehtud nii jungle’i kui ka deep house’i puhul, dissonantsid, drone’id, bleep’id. Lisaks on loos hea ka mingi kiiks, tavapärasesse sobimatu element.

Muusikas ebaoluline: Kunagi pole tähele pannud lüürika peenemaid detaile, vokaal on alati taandunud üheks instrumentidest. Ka liigne rütmiline eksperimenteerimine, mis kaotab oma struktuuri, on alati pettumus.

Mida mängin: Läbivalt olen alati mänginud 90ndate alguse deep house’i, techno’t, trance’i. Samas olen käinud kaasas UK bassimuusika nuum’iga (sõnast „continuum” tulenev termin, mis märgib UK hardcore-bassimuusika jätkumist– toim.), mis oli seoses dubstep’i ja UK funky esilekerkimisega tükk aega suhteliselt eksklusiivselt kotis. Kuna praegu on suur osa lapsepõlve džanglistidest, kes selles skeenes lemmikud olid, ikka veel Berliinis techno’t ja minimal’i mängimas, siis on ka plaadivalik sinna kandunud ja tükk maad segasemaks läinud. Ja väga meeldib miksida settidesse leftfield’i alla klassifitseeruvat.

Eredamad mängumälestused: Meeldejäävaimad setid ja peod on ikka need, kus pole kindlaid piire ja kus saab sõpradega koos back-to-back mängida ja mõõtu võtta. Sobiva paarilisega oskab alati õiges flow’s olla, aga samas end vahel ka proovile panna ja huvitavat pinget tekitada. Konkreetselt tooks välja Kuru festivali, kus on alati olnud hea mängida.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Üks lugu, milleta kindlasti taolist võimalust ette ei kujutaks, on Wingsi „Silly Love Songs”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Paigas heli ja õige auraga koht, kus end koduselt tunda. Seda pakkus enne Kink Konk Tartus ja vahepeal ka Ulme Tallinnas. Loodetavasti leiab varsti taas selle õige.

Guilty pleasure: Kunagi, kui veel raadiot kuulasin, meeldis vahel ikka sattuda raadiojaama peale, kust tuli slaavi sentimentaalset vokaaltümmi. Nüüd, mil kuulan raadiot harva, pole ka kahjuks head aseainet leidnud.

Alt üles vaatan…: Ben UFOle. Ta on suur lemmik juba mitmeid aastaid, puhastverd DJ, kelle puhul on alati hea nii tehnika kui ka muusikavalik.

Viis klassikut:
Mystic Force „Psychic Harmony”
Barbarella „My Name Is Barbarella (Caspar Pound & Peter Smith Remix)”
Mad Mike „Galaxy 2 Galaxy”
Oneiric „A Tone Colour of Onirico”
Bobby Konders „The Future”

Viis hetkekummitajat:
Untidy „03” EP
Solo „Girls, Girls (Ah-Ah-Hi)”
The Suicide of the Western Culture „Still Breathing But Already Dead (A Capablanca Espacio Interior Mix)”
Anaxander „An Unexpected Encounter”
S. Moreira „Shuttle Transmissions (Refracted Acid Shuttle Remix)”

Tehnilist: Siiamaani olen mänginud ainult vinüülplaate. See muudab asjad küll paljugi raskemaks, kuid plaadikoti kokkupaneku rituaalsus ning valiku mõtestamise vajadus, mida kaalust ja koti suurusest tingitud piirangud peale sunnivad, panevad ikka arvama, et ei anna veel tehnika uutele võimalustele alla.

Lõppsõna: Kunagi oli minu number ühes Detroiti plaadipoes Submerge müügil Underground Resistance’i särk kirjaga „Escape The Chains On Your Music”. Kahjuks ei õnnestunud seda tollal saada ning enam ei müüda ka, aga soovitus on ikka hea!

LaksFM-i kuula siit.