On miljoneid viise, kuidas kogeda üht stseeni, rääkimata tervest filmist. See sügav, metsik subjektiivsus teebki hea kriitika eriliseks.

Lõhesid meie filmikogemuste vahele tekitavad maitse, varasem kogemus, filmialased teadmised ja teatav esteetika, mida ei osatagi alati sõnastada. Silmatorkavalt heas tekstis ei mõtestata mitte filmi (mitte)vastamist standardiseeritud kriteeriumitele, vaid viise, kuidas tekkis filmi looja ja selle vaataja vaheline suhe ning mis selle võimalikuks tegi, seda mõjutas ja vormis. Pikaajaline kriitiline filmivaatamiskogemus loob pinnase laiema subjektiivsuse võrsumiseks – säärasel kriitikul ei ole mitte suhe individuaalsete režissööride või filmide, vaid filmikunstiga laiemalt. Seetõttu saatsime tänavuse noorte filmikriitikute suleproovi laia ilma legendaarse Roger Eberti sõnadega: „Kui see pole subjektiivne, on selles midagi võltsi.”

Kuna teadsime, et juuni tuleb kvääriteemaline, tundus loomulik kitsendada selleaastast suleproovi eri liiki armastusfilmidega. Julgustasime osalejaid arvustama LGBT armastuslugusid või mõtisklema läbi kvääriprillide klassikaliste heterofilmide teemal. Jagan rõõmuga, et sääraseid töid saabus meile mitu, sealhulgas näiteks kolm, milles arvustati 2017. aastal linastunud Luca Guadagnino filmi „Kutsu mind oma nimega”.

Kokku saabus meile üle 20 töö, millest valisime välja 11 kõige tugevamat. Žüriisse kutsusin Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapovi, PÖFF Shortsi turunduse ja kommunikatsiooni koordinaatori Heinrich Sepa, filmirežissööri Marianne Kõrveri ja eelmise aasta suleproovi võitja Kristin Issaku. Failid avatud ja trükitud arvustused meie lõunalaual laiali, arutasime tööde tugevuste ja nõrkuste üle, kusjuures olin autorite nimed eemaldanud ja saime neile viidata vaid numbri või filmi järgi. Märkisime tekstide üle individuaalselt arutades meie kommentaarid leheservadesse. Üsna kiirelt selgusid meile kõige olulisemad kriteeriumid, mille alusel valisime ka võitjad. 

Avastasime, et kõige tugevamaid töid ühendasid järgmised elemendid. Esiteks, nende keelekasutus oli ladus ja omapärane ning kirjutamisstiil kaasakiskuv ja arvustatavale filmile kohane. Teiseks, nende autorid olid pannud paberile ootamatud, julged ja värsked mõttekäigud, millest kumas läbi stampidest kõrvalekalduv analüütilisus. Need lahkasid filmikunsti eri aspekte, muu hulgas valgust, heli ja näitlejatööd. Ehkki süžee anti lühidalt edasi, jõuti arendada ka filmist kaugemale ulatuvat ideestikku. Autorid kasutasid huvitavaid võrdlusi teiste teostega, olgu nendeks siis sama režissööri teised filmid või „Rannamaja”. Tööde struktuur oli ladus ja toetas tekstis edastatud mõtteid. 

Tänan südamest kõiki autoreid, kes meile töö saatsid, ja julgustan ka tulevikus sulge üles soojendama. Samuti tänan žüriiliikmeid – võitjate valimine avardas mu taju sellest, mida tekstist otsida. Kolmandaks ütleksin aitäh ka meie partneritele: Eesti Filmi Instituudile, kes pani õla alla esimese koha võitja premeerimisele, samuti Kinole Sõprus Tallinnas ja Elektriteatrile Tartus. Tänu nendele saavad suleproovi võitjad järgmisteks kirjutisteks materjali ammutada. Minu töö tegi võimalikuks toetus kultuurkapitalilt – tänan! 

Loodan väga, et need arvustused innustavad lugejaid hoidma sel konkursil silma peal ka järgmisel aastal ning et tänu siinsetele autoritele rikastub meie kultuurimaastik huvitavate, ootamatute ja selgete mõtetega filmist ja eludest endist, mida lindile püütakse.

Sanna Kartau, žürii esinaine

1. koht

Me oleme kokku kootud

„Sinu nimi on…” („Kimi no Na wa”, Jaapan, 2016). Režissöör-stsenarist Makoto Shinkai. Animatsiooni režissöör Masashi Ando. Osades Ryûnosuke Kamiki, Mone Kamishiraishi jt.

Rasmus Kuningas

Sa tunned pidevalt, et oled midagi kaotanud ja mingi osa sinust on justkui puudu. Aga sa ei mäleta, mille sa oled kaotanud ja kas sa oled seda üldse kunagi omanud. See allusioon Aristophanese kõnele Platoni „Pidusöögis” moodustab Makoto Shinkai animafilmi tuuma. Armastus ja saatus on selles kõikvõimsad ning võimelised särama läbi aja ja surma, et lahutatud hingepooled taas kokku tuua.

Mitsuha on rahutu meelega 17-aastane tüdruk, kes ihkab jõuda enda unisest ja rohelusse mattuvast kodulinnast suurde ja tegusasse Tōkyōsse. Taki on impulsiivne ja kena 17-aastane poiss Tōkyōst. Ühel päeval hakkavad nad ootamatult omavahel kehasid vahetama, niimoodi mõned korrad nädalas.

Tegu võiks olla järjekordse alla keskmise kehavahetusfilmiga, kui see lugu ei säraks tänu omamoodi dialoogile, mis peategelaste vahel välja kujuneb. Üksteist innustatakse olema iseenda parem versioon, saadakse teineteisele hädavajalikuks. Seejuures suudab film hoiduda silmi pööritama panevatest klišeedest, mis tavaliselt seesuguse sugude vahetamisega seonduvad. Tegelased leiavad üksteise eludest toetust, sest nad suudavad suhestuda üksteise muredega hoolimata sellest, kelle kehas nad parajasti on. Shinkai ei sukeldu küll sugude vahetamise teema uurimisel eriti sügavale, vaid otsustab lükata oma tegevustikku tagant hoopis aja ja selle anomaaliatega seonduva ainesega. Seega, kui tegelaste dialoog sellest tulenevalt ühel päeval ootamatult katkeb, tunneb ka vaataja Takiga sarnaselt, et midagi tähtsat on puudu.

Tuleb kiita Yojiro Noda kirjutatud filmimuusikat. Valdavalt minimalistlike taustameloodiatega määrab ta oskuslikult stseenidele vastavad meeleolud. Jaapani math rock’i sugemetega laulud, mis Noda bändi Radwimps esituses kõlavad, astuvad sootuks taustarollist välja ja suudavad selgelt visuaaliga võistelda, sest filmis on paar muusikalist montaažilõiku, kus laulusõnad väljendavad peategelaste sisekõnet. Seega on muusikal ka süžeed kandev funktsioon.

Peab märkima, et ka visuaalselt on tegu ilusa filmiga. Eriti säravad loodus- ja linnamaastikke ning vaieldamatult ka taevast kujutavad kaadrid oma roosakate pilvemassiivide, säravate tähtede ja atmosfääris põlevate neoontoonides meteoriitidega. Hästi on õnnestunud ka valguse animeerimine, mille puhul domineerivad soojad varjundid, mis muudavad kogu elamuse kallistatavaks.

Kõige intrigeerivam on film oma ajalis-ruumilise ülesehituse poolest. Vaatajale söödetakse algusest peale kas otseselt või peidetult ette vihjeid sellest, mis juhtuma hakkab või mis on juba juhtunud. Õigupoolest pole neil kahel vahet, sest looilma keskmes on idee sellest, kuidas aeg pole midagi lineaarset, vaid on justkui paeltest punutud sõlmede pundar, kus minevik ja tulevik, olnud ja olematu omavahel kokku seotakse. Selline aja ja ruumiga mängimine annab filmile suisa nolanliku värvingu ja tulemuseks on üllatavad süžeepöörded, mis teevad filmi vaatamisväärseks nii romantika- kui ka ulmesõpradele.

Filmi vaadates tekib küsimus, kas meil on võimalus armastada vabalt või valitseb kõige üle keegi salakaval jumal, kes mängib inimeste saatustega? Lõppude lõpuks sa ju ei vali, keda armastada. Nii nagu filmiski, võib su ellu astuda ühel hetkel üks Mitsuha või Taki, kelle puhul sa tunned, et sul polegi muud varianti kui kinkida talle oma habras süda, sest mingi sõnulseletamatu jõud sunnib sind tagant. Küll ei tasu ka täiesti passiivselt oma hinge teist poolt ootama jääda, vaid otsida välja oma saatuselõngad ja proovida neist ikka midagi nikerdada. Ühed teatud mässajad ühes teatud laulus nõustuksid minuga kindlasti.

Rasmus Kuningas õpib Tartu Ülikoolis semiootikat, aga ei tea, mida see tema jaoks tähendab.

2. koht

45 düstoopilist päeva pulmadeni

„Homaar” („The Lobster”, Iirimaa, Suurbritannia jt, 2015), 119 min. Režissöör-stsenarist Yorgos Lanthimos, stsenarist Efthymis Filippou. Osades Colin Farrell, Rachel Weisz, Jessica Barden, Olivia Colman, Léa Seydoux jt. 

Katharina Kala

Davidile meeldivad homaarid. Nad elavad üle saja aasta, on siniverelised nagu aristokraadid ja püsivad fertiilsena kogu oma elu. David ei mõtle aga uuest lemmikloomast, ta mõtleb oma tulevikust. 

Yorgos Lanthimose must komöödia „Homaar” toimub lähitulevikus, kus vallalistel kodanikel on 45 päeva, et leida endale kaaslane, vastasel juhul muudetakse nad mõneks loomariigi esindajaks. Filmi peategelane on äsja oma kallimast lahku läinud David (Colin Farrell), kelle valitsus saadab uue silmarõõmu leidmiseks väärastunud versiooni Rannamajast, kus toimuvad kohustuslikud tantsuõhtud, hotellimeeskonna propaganda-performance’id stiilis „üksiolek tapab su, ole kahekesi” ja päevased jahid metsas elavatele heidikutele, kes on põgenenud paarilise leidmise bürokraatia eest. 

Film on ehe näide kummastuse võttena kasutamisest, mida võib kohata ka Lanthimose teistes linateostes. Apaatsemat tegelast kui David on raske leida, samuti rõhutab filmi niigi sinakashalli õhustikku Rachel Weiszi monotoonne jutustajahääl. Filmikeelelt meenutab „Homaar” mõne paralleeluniversumi Wes Andersoni, kes on valinud oma seekordse värvipaleti pastelsete pühademunatoonide asemel Lasnamäe sügis-talvistest paneelikatest inspireerituna. Sürreaalseid ja vähem sürreaalseid stseene ilmestavad heliribal artistid Nick Cave’ist Beethovenini. 

Režissööri esimene ingliskeelne film läheneb armastusele ilma roosade prillide, šokolaadikarpide ja roosikimpudeta. Suur romantika on muudetud reeglipäraseks, asjalikuks ja karistatavaks. Kuigi esmapilgul on tegu isegi anti-armulooga, siis lähemal interpreteerimisel tõstatab film mitu igihaljast küsimust. Miks me rõhume ühiskonnana monogaamsele paarisuhtele ja mis omadusi me oma partneris üldse otsime? Kas inimesi ühendab emotsionaalne lähedus ja armastus või piisab tegelikult ka ühisest tervisehädast, olgu selleks lonkav jalg või lühinägelikkus? Võrreldes tunnetemeres ujuvate armastusfilmidega pöörab „Homaar” pilgu hoopis triviaalsemate teemade poole ja flirdib võimalikult absurdsete viisidega, mis võiksid inimesi armastajatena ühendada.

Intervjuudes on Lanthimos öelnud, et soovis luua võimalikult reaalsusega sarnanevat maailma, aga lihtsalt teistsuguste reeglitega, ja see tal ka õnnestus. Film pakub mitmeid äratundmishetki. Tegelaskujude soov leida endasarnaseid paarilisi on võrreldav tundidepikkuse kohtinguportaalides surfamisega, mis lõpeb samade omadustega kavaleri leidmise asemel tavaliselt morni tuju ja arusaamaga, et mõistaksid vastassugu paremini, kui teaksid rohkem kui kolme automarki. 45-päevane ajalimiit on aga justkui lühendatud versioon ajast, mis ühendab üht jõululauda järgmisega, kus kuuled vanavanematelt taas lauset: „Millal sa juba kallima leiad?”

Kuigi Davidi hotellist lahkumise ja metsa jõudmisega muutub filmi edasiminek aeglasemaks ja kohati isegi igavamaiguliseks, aitab see muutus näha opositsioone ning tekitab pinnase oma ja võõra poleemika lahtihargnemiseks. Filmi lõpustseen teeb aga tasa kõik vahepealsed haigutused ja viib vaataja endale sobivaid lõpplahendusi otsima – nii filmi kui ka päriselu tarbeks. Pärast seda saab olla vaid tänulik, et elatakse ühiskonnas, kus kinnistes asutustes toimuvate paaritumisrituaalide asemel saab minna Tinderisse ja lükata sõrmega läbi pool Eestit, muretsemata, et lõpetad vähina soolases merevees. 

Katharina Kala on tõsine tänavakohvikuintellektuaal, kes tudeerib kunstiajalugu ja semiootikat ning vabal ajal teeb uinakuid.

3. koht

Oleks ju ebaaus ainult sind armastada

„Õnn” („Le Bonheur”, Prantsusmaa, 1965), 80 min. Režissöör-stsenarist Agnès Varda. Osades Jean-Claude Drouot, Claire Drouot, Marie-France Boyer jt. 

Johanna Rannik

Tehnoloogia- ja infoväsimus näib olevat äratanud igatsuse millegi tugevalt ajastuhõngulise ja „lihtsama” järele – art house’i kinod, rõõmustage! Minus segunes see huviga nouvelle vague’i rajaja Agnès Varda loomingu vastu ja sooviga minna rohkem süvitsi kui filmiteooria loengus tehtud esitlus ja Elektriteatri rõskes õdususes nähtud „Cléo de 5 à 7”.

„Le Bonheur” („Õnn”) räägib ilusläilast abielupaarist, kel on olemas otsekui kõik: kaks last, edukas (aga ometi pereeluga täiuslikult tasakaalus) karjäär, pühapäevased metsaskäigud ja sugulased, kellega ollakse oi-kui-lähedased. Korraga ilmub François’ (Jean-Claude Drouot) ellu julgem ja vallalisem Émilie (Marie-France Boyer). Slow burn pole siinmail tuttav termin – teist korda kohtudes kuulutatakse armastust, olles samaaegu ometi ebaproportsionaalselt ujedad. François’l jagub armastust mõlemale naisele ja abikaasale uut eluviisi maha müües tundub, et temagi on olukorraga päri – kuni ta leitakse uppununa. Aga pole hullu – Émilie on ju ka olemas! Tuumikperekond jalutab juba tuttavas metsas; pilt on minimaalselt, ent siiski vägagi tajutavalt muutunud.

Läbivalt on ekraanil põllu- ja päevalilled, helged pastellid ja nostalgiline teralisus, kontrastiks Mozarti ähvardav-tormine viiulimuusika. Mozart võrdub paljude jaoks kõrgklassiga, siin ehk hea eluga üldiselt, mistap muusikavalik oli küll klišeelik, ent omal kohal. Samas ei viidanud helilooja isik kunagi sellele, et ta võiks olla see „kõige kõigem”, kelle raskekaal väljendub omanimelistes kommides vanaema sektsioonkapi riiulil…

Loodus valgub ka dialoogi. François objektistab ja raamistab naisi läbi omakasu ning võrdleb neid süüdimatult loomade ja loodusega. Kuivõrd harva saab naine olla lihtsalt inimene, mitte gasell või õunapuu… Loomulikult hülgas Émilie mehe nimel kogu oma senise elu. 2019. aastal 90-aastasena surnud Varda oli terava sotsiaalse närviga feminist. Ometi on film ühtede silmis feministlik, teiste jaoks aga vastuoksa seksismi võrdkuju; sõltub vist irooniatajust.

Kriipiv ja kummastav on näha rullumas lahti igihaljast perekonnadraamat, mis ei kaota hetkekski oma idüllilist rõõmus-rahulikku palet. Kõik on hästi, keegi ei kannata, elu on paremgi! François ei ole enda silmis truudusetu – kes siis ei kasutaks võimalust tunda veel rohkem õnne ja armastust? Mõttekäik mõjus ühtaegu põneva ja frustreerivana. Varda on loonud jõleda kõverpeeglipildi kärgperest; ei näi isegi ulmeline, et SAPTK võiks kasutada seda liberastide väärastunud peremudelite õppefilmina.

Varda räägib läbi ütlematajätmiste, edastades sõnumeid samas esteetiliste kaadritega vägagi otse, nt tänavasildid „la tentation” ja „le mystère”. Samas ei mõjunud on the nose kaadrid pudrulennukihetkedena Varda ja vaataja vahel – sõnumite otsekohesus ei olnud vaataja suhtes infantiliseeriv või pisendav. Üldiselt on keskmes inimene: lähikaadreid on hulgaliselt ja fookus hüpleb pidevalt tegelaste vahel, otsekui kaamerasilm kuuluks inimesele (ja mõnes mõttes ju kuulubki, aga siin sulavad nad üheks). Samas tahtnuks, et tegelastel oleks hingamispause ja võimalusi sisekõneks – näitlejatel ei tundunud palju mänguruumi olevat.

TikToki-ajastule on filmi hüplikkus ja vahel häirivalt kiire tempo tegelikult vägagi sobilik. Liiatigi tänu tõigale, et Varda filmikeele keskmes on esteetika. See kõik on nii tänapäevane, dekadentlik. Kontrast silm-puhkab-visuaali ja argielurämeduse vahel meenutas ühtlasi, et liiga tihti on visuaalkultuuris minevikuihalus peamiselt just visuaalipõhine. Filmist õhkub tugevalt Varda kriitikat kaasaja seksismi aadressil, tänapäeva maailm on aga tänuväärselt teadlikum ja vähemusi kaasav. Ärme taasloo endile Ibseni „Nukumaja” kahedimensioonilist idülli – too aeg näib „lihtsam”, kuna kuulda oli vaid üks hääl.

Johanna Rannik vabaneb tagantjärele peaksidest ja oleksitest. Õpib teatrit, poliitikat, kunsti ja rattasõitu.