Müürileht

Müürileht seisab praegu teataval teelahkmel – meist on saanud päris ajaleht.

...Helen Tammemäe - editor-in-chief of Müürileht Helen Tammemäe doesn't really have time to watch films,...

...Helen Tammemäe Müürilehe peatoimetajal Helen Tammemäel ei ole tegelikult aega, et filme vaadata, aga selles...

Muljetused Hispaania kuuma päikese alt neljapäeval alanud elektroonilisele muusikale ja meediakunstile pühendunud festivalilt Sonar. Kavatsustega headliner'itest kõrvale hiilida ja peaasjalikult programmi äärealadel kõõluda, lubame jälgida kullipilgul just neid artiste, kellest enamik varem tõenäoliselt eriti midagi kuulnud ei ole.

Oodates Helsingi lennujaamas äralendu Barcelonasse – linna, kuhu mul on olnud tavaks põgeneda, kui juhe hakkab kokku jooksma –, ümisen laulda Curly Stringsi debüütalbumi nimilugu „Üle ilma”, mille sõnad kõlavad järgmiselt: Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda / Alla pole üleliia vara vaja tulla / Anna täpselt nõnda palju, nagu sul on anda / Kanda võta nõnda palju, nagu jõuad kanda. Ja mõnusa kergustundega lähen ära.

...Helen Tammemäe peatoimetaja *Tarmo Jüristo järeldus pühapäeval, 27. aprillil Facebookis.

...Helen Tammemäe. Fotogalerii pildistas Tõnu Tunnel.

Kui „ABC” esimeses osas oli vaatluse all muusika kirjastamine, siis käesolevas numbris on jutuks autoriõigus, millega seotud teemadele heidab valgust intellektuaalset omandit läbi ja lõhki tundev advokaat Toomas Seppel advokaadibüroost Hedman Partners.

We went to see the President of Estonia to talk about music, subcultures and evolving culture; Estonian self-esteem, manners and success; leaving and returning; contemporary world view and a more tolerant and optimistic society.

Madis Järvekülg kirjutas 14. veebruaril ilmunud Sirbis Y-generatsiooni painetest ja sellest, kuidas üpsilonid maailma vallutamisest unistusi ei heieta. See kaheleheküljeline artikkel, olgugi et iseenesest suurepärase sõnaseadega kirjutis, tekitas minus kui samuti ühes nimetatud generatsiooni esindajas palju vastuolulisi tundeid.

Vestlesime Eesti presidendiga muusikast, subkultuuridest ja isetekkelisest kultuurist; eestlaste enesehinnangutest, suhtlemisviisidest ning edukusest; äraminemisest ja tagasitulekust; kaasaegsest maailmapildist ning tolerantsemast ja optimistlikumast ühiskonnast.

Oliver Grimballi rikkus peitub sujuvas, siduvas ja kõiketeadvas sõnavoos, mis võib põhimõtteliselt musta mehe kohalikus paranoiaühiskonnaski valgeks rääkida, kuid sealjuures ei muutu poeet ja sõnamängija jutlustajaks, vaid säilitab neutraliteedi, kõlades kajana tundras – otsusta ise, kas need on sellel üksikul rännakul eksitavad hääled su peas või kõnetab sind sellisel kujul su enda südamehääl.