Müürileht

Rõsked ilmad ja pimedad ööd on inimesed kinodesse lohutust otsima pagendanud ja sel aastal 19. korda toimuv PÖFF on täies hoos. Valisime Müürilehe poolt välja kümme filmi, mis muidu ülejäänud sadade linateoste vahel hekseldades kahe silma vahele võivad jääda, ent on meie meelest vaatamist väärt. Siit tuleb PÖFFi programmi nišiversioon à la Müürileht!

Filmikunst pakub võrreldamatut võimalust kiigata maailmadesse, mida pole olemas. Või vähemalt seni mitte. Mida ütlevad selle aasta parimad ulmefilmid meie tuleviku kohta?

„Noorus” vaatleb kahe eduka mehe elu lõpusirgeid Šveitsi alpides asuvas sanatooriumis. Helilooja Fredil ning lavastaja Mickil (sobivalt väärikad Michael Caine ja Harvey Keitel) on hingel hulga rohkem, kui tüüne tegevuspaik oletada lubab.

Lugejale vaatevinkli seadmiseks: „Sügisball” on minu meelest parim eesti film, mis on kunagi tehtud. Tahaks kallistada iga vaatamise järel Unti ja Õunpuud ning kõiki teisi andekaid ja häid inimesi, kes suutsid tähendada kild killu haaval üles Ida-Euroopa ääreriigi elu vaikse traagika ja tragikoomika.

Alkohol on lahe. Alkohol on seks. Alkohol on rock’n’roll. Alkohol on armastus. Alkohol on enesekindlus. Alkohol on pidu. Ja eestlased pole sugugi ainsad, kes kogu selle lahedusega kimpus on, nagu näitab oma debüütfilmis nooruke britt Arthur Cauty.

20. sajandi alguses lapsekingades paterdanud uut meediumit ei võetud esialgu kuigi tõsiselt, iroonilisel kombel kasvas liikuvatest piltidest aga arvestatav kunstivorm just tänu koomikutele.

Keskmise inimese päevast ei võta relatiivsusteooria üle mõtisklemine just suurt tükki. Kui vaadata riigi usuleigust, ei mõtle keskmine eestlane tõenäoliselt eriti palju ka jumalale. Neist mõlemaga on oma erakordse elu jooksul rohkelt maadelnud kõigi raskuste kiuste tänaseks juba 73-aastane maailmakuulus teoreetiline füüsik ja kosmoloog Stephen Hawking.

„Mulle ei meeldi arusaam, et vaataja lihtsalt istub ja ootab, justkui tegelased peaksid olema tema jaoks meeldivaks tehtud. Inimesed ei ole loomupäraselt meeldivad,“ on 2014. aasta Sundancei filmifestivali suurima hiti lavastaja Damien Chazelle öelnud. Tegudes sõnadele truuks jäädes ei räägigi „Whiplash“ meeldivatest inimestest, vaid karmist konkurentsist ja dehumaniseerivast eneseületusest.

Ajakiri Variety valis äsja välja kümne lavastajat, kel tasuks 2015. aastal silm peal hoida. Nimekirja jõudis lausa neli PÖFFil linastunud filmide autorit. Nende seas Justin Benson ja Aaron Moorhead, kes kogunud pea ühehäälselt kiitvaid arvustusi oma kahe žanreidpõimiva ja konventsiooneeirava filmi eest. Andrei Liimets vestles Ameerika iseseisva kino tulevikutähtedega noore filmitegija elust, Pimedatest Öödest ning USA filmi hetkeseisust.

„Head ööd, emme” on oma jõulise perepsühholoogia juures kõike muud, kui film nõrganärvilistele. Kui ta ei püsiks suures osas nii võikalt usutavuse piiril, võiks ta lausa puhta õudusfilmi alla liigitada. Olge hoiatatud, et siia jagub äärmiselt šokeerivaid piinamiskaadreid. „Ei!” protesteeris naisterahvas minu taga kinos nii mõnegi stseeni eel ning ajal.

Veneetsia filmifestivali peaauhind on olnud kiitustemäe kõrgeimaks tipuks, kuid vapustavalt pealkirjastatud „Tuvi istus oksal ja mõtles eksistentsi üle” pole siiski kindlasti kõigi tass teed. Tragikoomika Bergmaniks ristitud Anderssoni maailm on rõhutatult kõle, täis kaameid ilmeid, krüptiliselt nappe mõttevahetusi ning pikki napilt sisustatud interjöörides filmitud, kuid ülidetailselt komponeeritud stseene.

Taanlane Kristian Levring on lavastanud Metsiku Lääne loo pealkirjaga „Päästmine”. Teose tegelased on kahjuks õhukesed kui paber, mistõttu on vaatajal nende vererohkest loogulangemisest suhteliselt suva. On märgiline, et kõige huvitavam tegelane filmis on Eva Greeni keeleta Madelaine, kes sõnagi ei räägi. Oh kui mitu korda on südikas Green end keskpäraste filmide parimaks osaks mänginud.