Müürileht

Meie riiki, kultuuri ja iseseisvust ei ohusta niivõrd mõni siiasattunud asüülipõgenik või siin pere loov väljamaalasest valdkonnaspetsialist, homoseksuaal või vene keelt emakeelena kõnelev eestlane, vaid peaasjalikult need, kes ei oska maailma ja endast erinevate inimestega tervemõistuslikult suhestuda – seda hoolimata nende nahavärvist, usulisest kuuluvusest, rahvusest või seksuaalsest orientatsioonist.

Kunstiteose keelamine ei lahenda ega tee olematuks minevikku ega kaota inimese isiklikku probleemi, vaid sellega takistame laiemal avalikkusel mõtlemast ja tegelemast valeks kuulutatud teguviisiga, milleni kunstiteosest tekkinud seos viis. Paljud ilmselt jäävad alati kannatama, sest ei olegi valmis nendest seostest lahti laskma või neid ümber tõlgendama. Sellest hoolimata ei tohiks seda keelata nendele, kes seda soovivad ja selleks võimelised on.

Me ei jõuaks täna õhtul šampusepudeli lahtikorkimiseni, kui püüaksime kirja panna kõik need inimesed, ühendused, asutused ja ettevõtted, kellele võlgneme tänu selle tegutsemisvabaduse eest, mis meile osaks on saanud. Aitäh teile!

Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ja tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

Kust siis hakata tõmbama piiri meedia- ja blogiformaadi vahele? Kellel on õigus ajakirjandust teha? Kas selleks on vaja ajakirjanduse erialal omandatud kõrgharidust tõendavat paberit või riigi väljastatavat tunnustatud meediaväljaande tõendit? Ma kahtlen, et see oleks hea mõte.

Kultuurikatel on poliitika valimiseelne mängukann, sihtasutuse äriprojekt ja loovinimeste kultuurikeskus. Kuidas teha nii, et üks ei välistaks teist?

Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe zoom’ib sisse Barthol Lo Mejori uut muusikavideot „Bambi Bass”.

Nagu igal sügisel, astus ka tänavu ajateenistusse hulk noori mehi. Paljud aga hingavad kergendatult, kuna said sel korral ajapikendust või õnnestus sootuks pääseda.

Eestis viimasel ajal kirgi kütnud arutelud teemadel mugavus ja pagulus jäävad Berliinis kaugeks. Peaasjalikult seetõttu, et oma infohügieeni eest hoolt kandes jälgin ma viimasel ajal aina vähem eesti peavoolumeediat ja linnas toimub piisavalt palju, et mitte tahta oma päevi ka Facebookis veeta – see võtab lihtsalt liiga palju aega, et internetiavarustest midagi mõistlikku ja vajalikku välja sorteerida.

Sel sügisel üllitab kohalik indie-muusika plaadifirma Õunaviks lausa kaks värsket kauamängivat. Kui esimene neist tutvustamist ei vaja (Pastaca & Tenniscoatsi „Yaki-Läki” remikside LP), siis teine, cirkli debüütalbum „Fables of a Faraway Land”, tuleb paljude jaoks välguna selgest taevast.

Müürileht seisab praegu teataval teelahkmel – meist on saanud päris ajaleht.

Muljetused Hispaania kuuma päikese alt neljapäeval alanud elektroonilisele muusikale ja meediakunstile pühendunud festivalilt Sonar. Kavatsustega headliner'itest kõrvale hiilida ja peaasjalikult programmi äärealadel kõõluda, lubame jälgida kullipilgul just neid artiste, kellest enamik varem tõenäoliselt eriti midagi kuulnud ei ole.