Müürileht

Oodates Helsingi lennujaamas äralendu Barcelonasse – linna, kuhu mul on olnud tavaks põgeneda, kui juhe hakkab kokku jooksma –, ümisen laulda Curly Stringsi debüütalbumi nimilugu „Üle ilma”, mille sõnad kõlavad järgmiselt: Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda / Alla pole üleliia vara vaja tulla / Anna täpselt nõnda palju, nagu sul on anda / Kanda võta nõnda palju, nagu jõuad kanda. Ja mõnusa kergustundega lähen ära.

Mulle iseenesest meeldiks mõte sellest, kui keegi tahaks tegeleda Eestis pereväärtuste eest seismisega, ent minu tõekspidamiste vastu käib see, kui sellise ilusa egiidi all võetakse endale tegelikult voli mõista hukka inimesi, kelle elukorraldus erineb suurema osa omast. Millisest multikultuursust ja erinevusi aktsepteerivast ühiskonnast saab siin rääkida, kui me ei arvesta vähemustega endi ümber?!

Kui „ABC” esimeses osas oli vaatluse all muusika kirjastamine, siis käesolevas numbris on jutuks autoriõigus, millega seotud teemadele heidab valgust intellektuaalset omandit läbi ja lõhki tundev advokaat Toomas Seppel advokaadibüroost Hedman Partners.

We went to see the President of Estonia to talk about music, subcultures and evolving culture; Estonian self-esteem, manners and success; leaving and returning; contemporary world view and a more tolerant and optimistic society.

Madis Järvekülg kirjutas 14. veebruaril ilmunud Sirbis Y-generatsiooni painetest ja sellest, kuidas üpsilonid maailma vallutamisest unistusi ei heieta. See kaheleheküljeline artikkel, olgugi et iseenesest suurepärase sõnaseadega kirjutis, tekitas minus kui samuti ühes nimetatud generatsiooni esindajas palju vastuolulisi tundeid.

Vestlesime Eesti presidendiga muusikast, subkultuuridest ja isetekkelisest kultuurist; eestlaste enesehinnangutest, suhtlemisviisidest ning edukusest; äraminemisest ja tagasitulekust; kaasaegsest maailmapildist ning tolerantsemast ja optimistlikumast ühiskonnast.

Oliver Grimballi rikkus peitub sujuvas, siduvas ja kõiketeadvas sõnavoos, mis võib põhimõtteliselt musta mehe kohalikus paranoiaühiskonnaski valgeks rääkida, kuid sealjuures ei muutu poeet ja sõnamängija jutlustajaks, vaid säilitab neutraliteedi, kõlades kajana tundras – otsusta ise, kas need on sellel üksikul rännakul eksitavad hääled su peas või kõnetab sind sellisel kujul su enda südamehääl.

Näeme endi ümber palju olukordi, kus üksteise aidatamise asemel, viskavad inimesed teistele hoopis kaikaid kodaratesse. Vahel lihtsalt kadedusest, vahel inimlikust hirmust „ilma jääda”, aga teinekord põhjendamatust omamisvajadusest. Selmet igaüks omaette põlve otsas nokitseb, võiksime õppida enam koostööd tegema – siduma oma plaane ja eesmärke ning nende nimel ühiselt töötama.

The end of September saw the first release (and fourth studio album) in 17 years...

Daniel “Danny” Berman (or Red Rack’em) is a Scottish producer and DJ currently residing in...

It's the Eurovision final; this is the last thing I want to spend my Saturday night with and so I turn off the freakshow on the telly. I slip on Uku Kuut's Estonian Funk, crank up the bass and let myself be gently carried away by the Umblu prelude “Angel”.

Enne veel, kui olin teada saanud, et selle albumi kaasprodutsendiks on The Brian Jonestown Massacre’i ninamees Anton Newcombe, ja avastanud veel suurema üllatusena, et tegemist on soome bändiga, võlusid need kutid mind oma natuke kohmakalt välja kukkunud ülesastumisega Tartu muusikanädalal.