Müürileht

Maarja Pärtna kirjutab, kuidas kevadel, kui kehtisid veel piirangud, teritas tema silmi ja kõrvu, vaatas ringi oma südames ja kodulinnas ning kohtas nõnda... kobrast.

Riigikogule esitatud veekogude kallaste ehituskeeluvööndit vähendav seaduseelnõu ähvardab erodeerida ajalooliselt tähtsat igaüheõigust ja muuta meie veekogude kaldad tiheasustusega aladeks.

Jaanuar on lubaduste andmise aeg. Miks mitte lubada seekord võtta otsustavalt käsile keskkonnasport või jääda püsivalt tarbimisdieedile? Lennukamalt unistajad vaatavad siinkohal oma ninaotsast kaugemale, andes oma lubadusega panuse poliitilise ummikseisu ületamisse.

Teinekord on küsimusest, milliste peente roogadega katta jõululauda, hoopis keerulisem see teine küsimus: mida ometi hakata peale kõigi rikkaliku pühadelaua ülejääkidega? Kes jõuaks päevade kaupa kartulisalatit ja järjest kuivemaks tõmbuvaid seapraetükke sisse vohmida? Aga toitu ära visata ei tahaks kohe üldse.

Marss on kodanlik ja iganenud vastupanu vorm. Teadmistest ja loosungitest on kasvanud kliimakriisi pärast muretsevate aktivistide jaoks välja praktikad, mida tuntakse vägivallatu vastupanuna.

Äsja lõppenud valimised, lähenev jõuluaeg ja pead tõstev vajadus parema elukeskkonna järele nõuavad kõik lubaduste, kingituste ja ootuste inventuuri. Kes ja kuidas loob avalikku ruumi?

Feminismi ideedest kantud ruumiloomel on maailmas ette näidata palju positiivseid algatusi ja sel on potentsiaali meie avalikku ruumi edendada, ent ometi pole see oma kanda siin ideoloogilise loosungina (veel?) eriti kinnitanud. Miks nii?

Ida-Viru on uue põlvkonna Klondike, kus endistest põlevkivikarjääridest on saanud seikluspargid ja rikastusvabrikutest muuseumid. Võlumaa, mida saab parandada ja muuta, kuhu on hea viia keskustest kõikvõimalikke idapärasest eksootikast ja esteetikast inspireeritud kultuurisündmusi alates Tartu Uue Teatri „Kremli ööbikutest” kuni Nublu „Für Oksanani”.

Liikudes marsruudil Kiviõli–Narva, saab kokku lugeda Ida-Virumaa keskkonnaaktivistide suurimaid töövõite ja elada kaasa nende nooruslikule entusiasmile, aga seda teekonda saadavad ka inimeste läbipõlemine ja pea olematu koostöö keelekogukondade vahel.

Kui soovime ühiskonda, mis baseerub teistega arvestamisel, teadlikkusel ja hoolivusel, tuleks selle poole liikumist alustada kogukondadest. Nendega ei tohiks aga liituda mitte iseendale ja oma lähedastele parema äraelamise tagamiseks, vaid selleks, et üheskoos kasvada.

Kahanemisega kohanemisest ehk sellest, kuidas läheneda elanikkonna vananemise, vähenemise ja ääremaastumise muredele omavalitsuse ja riigi tasandil. Neoliberaalse mõttemudeli taaga kõrvalt leiab siiski ka õnnestunud projekte ja teisi edulugusid.

Loomade, putukate, taimede ja sammalde kannatuste mõistmiseks on tarvis näha väikesemõõdulise hävingu ruumilist ulatust ja lõputut korduvust, aga ka äratundmist, et looduses toimuv on meiega toimuv.