Müürileht

Millise pildi maalib keskkonnateemadest Eesti meedia? Tuleb välja, et nii teemade valik kui ka nende käsitlemislaad jätab kõvasti soovida.

Uus aeg nõuab uusi vahendeid ja ka sotsiaalmeedia võib olla kasulik tööriist urbanistlikuks aktivismiks, nagu tõestab Instagramis kasutajanime mitte_tallinn all tegutsev kodanik.

Jalgrattur pole mingi eriline liik, vaid tavaline inimene, kes lihtsalt teeb osa oma sõitudest jalgrattal, sest nii on kiirem, lihtsam, mugavam, säästlikum, põnevam. Oh, tuleks vaid kiiremini see aeg, mil Euroopa rohelise pealinna tiitli poole pürgiv Tallinn ei pea autot enam pühaks lehmaks, vaid hakkab ajama liikuvuspoliitikat inimesest lähtuvalt.

Inimese jaoks võib linnaloodus olla ühelt poolt midagi võõrast ja seega alistamist vajavat, aga teisalt hoopis midagi väärtuslikku. Üsna sarnane on lugu lindudega linna tehismaastikul – ka neile võib inimese loodu kujutada nii ohtu kui ka hindamatut ressurssi.

Plastjäätmetega tegelemiseks ei eksisteeri täna keskkonnasõbralikku lahendust. Tarbijatele mantrana korratav soovitus plastjäätmeid sorteerida ja ümber töödelda on kõige laiaulatuslikum rohepesu.

Kõige paremini saab saabuvaks ühiskondlikuks kollapsiks valmistuda, kui võtta juba täna oma elustiili keskseks motoks loobumine.

Sel suvel kasvas kolmes Tartu kesklinna pargis hein põlvini. Tegemist oli 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna Tartu programmi kuuluva algatusega, mille eestvedajad Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg ja Anna-Liisa Unt soovivad tuua Tartu kesklinna rikkalikuma elu.

Tartu Autovabaduse puiesteest sai selle suve hitt, mis täitis hapukurgihooaega ergastades nii uudis- ja arvamusveerge kui ka tänava enda.

Tallinna populaarseks muutunud endistel tööstusaladel käib võitlus sealsete elanike ja öiste pidutsejate vahel. Müraprobleemi lahendamisele aitaks tulevikus kaasa ühtlaselt heal tasemel avaliku ruumi loomine kogu linnas.

Kui tavapäraselt puhkuselt kaasa võetud päevitus kipub tuhmuma ja suveniirid riiulil tolmu koguma, siis eriolukorra põhjustatud „puhkuse” õppetunnid ja uued harjumused võiksid jääda püsima.

Nõukogude ajal arenes Eestis hoogsalt välja suvila- ja puhkebaasikultuur, kus kergelt läänelik ja rõhutatult sotsialistlik ristusid iselaadi puhkusearhitektuuriks.

Kohvikud on olnud sageli olulised tähised nii siinsel mälu- kui ka sisearhitektuuri maastikul, pakkudes tähenduslikku läbilõiget argikultuuri arengutest laiemalt.