Müürileht

Mägede Hääl tõi festivalirahva 2020. aasta kapriiside kiuste taas Ida-Virumaa eripäradega tutvuma.

Läinud nädalavahetusel kogunesid ambient-muusika austajad Väinjärvele, festivalile Kukemuru Ambient, mis kujunes omamoodi Miyazaki filmi meenutavaks kogemuseks.

Enne kui Maailma Terviseorganisatsioon jõudis koroonaviiruse leviku pandeemiaks kuulutada ning avalikud kogunemised ning reisid üha hõredamaks jäid, suleti Berliinis Marge Monko „Flawless, Seamless” ning avati Kris Lemsalu ja Kyp Malone’i „Love Song Sing-Along” näitused.

Pühapäeval sadas mulle ootamatult külla mu kahetine sõber Theodorus Lethe. Ta lõi köögilauale valge USB pulga ja palus mul see edastada Müürilehele. Pulga peal oli üks eklektiline tekstifail ja trobikond pilte. Usaldasin materjali Müürilehe toimetuse pädevusse.

21.–24. augustil toimus linnafestival UIT, mis kutsus sel aastal avastama Tartu parke ning uinunud putkasid, kuhu kunstnikud festivali ajaks installatsioone lõid. Eri linnaosades toimus mitmeid teisigi sündmusi nii teatri-, filmi-, astronoomia- kui ka muusikahuvilistele.

Augusti esimene nädalavahetus kostitas muusika- ja kultuurihuvilisi suve ehk ühe oodatuima festivaliga Põlvas Intsikurmu metsapargis.

Hiiumaa lõunatipus Sõru sadamas toimus juuli viimasel kõrvetaval nädalavahetusel festival Kalana Saund. Ei tea, kas Kalana muudab inimesed nii palju toredamaks või meelitab see lihtsalt kohale nii toreda rahva, aga festival oli tõepoolest inimese parim aeg.

„Siit näeb, kuidas Tšernobol plahvatab,” lausub Mägede Hääle festivalialal asuva aherainemäe otsa jõudnud tütarlaps kauguses mustavale Kohtla-Järve poolkoksimäele viidates, kui õlitehase käivitamisel tekkinud tuli parasjagu korstnast välja lööb.

10. mail avati ametlikult Eesti paviljon 58. Veneetsia biennaalil.Paviljoni avamine rituaalse perfromance'iga. Foto: Johan HuimerindTänavusel...

Veneetsia biennaalil isikunäitusega „Birth V – Hi and Bye” Eestit esindav Kris Lemsalu on nikerdanud savist, veest, keevitatud terasest ja pleegitatud teksastest valmis sündi, surma ja taassündi kiirgava monumentaalse installatsiooni.

Aastatel 2009–2013 tegutsenud Haigla rulapark tõi kokku inimesed, keda ühendas armastus rulatamise, pidutsemise ja kunsti vastu ning olgugi et kogunemiskohta enam pole, kestavad seal tekkinud sõprussidemed ja Haigla kaubamärk siiani pidude ja raadiosaatena.

Raul Oreškin meenutab, kuidas lapsena puumajast paneelikasse kolimine teda vanu maja pani armastama