Müürileht

90ndatel, mil kapital ja tegevuskunst üksteisele hetkeks käe ulatasid, toimusid mõned kohaliku lähimineviku kurioosseimad performance’id.

Viie noore veetav bränd sillutab kunstiprojekti ja siinmail veel lapsekingades tänavamoe vahel laveerivat teed ning leiab inspiratsiooni nii vene underground’ist kui ka halvast muusikast.

Kunstimaailmas tegutsevate inimeste puhul on üsna tavaline, et neil on samal ajal käsil mitu tööd ja tööotsa, tuleb suhelda erinevate tööandjatega ning töötegemine on muu eluga nii tihedalt põimunud, et enese täielik väljalülitamine kujuneb raskeks, kui mitte lausa võimatuks.

Intensiivse põlemisega teater jääb paljudele meelde tänu suurlavastustele ja ühiskondlikele aktsioonidele, kuid tegelikkuses võrsus Sakala tänava laborist palju erisuunalisi lavastusi, mida ei taheta võtta vaevaks meenutada.

László Nemes ei vaja Eesti kinopublikule pikemat tutvustamist. Tema fantastiline debüütfilm „Sauli poeg” („Saul fia”, 2015) pälvis Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ning lisaks ka parima võõrkeelse filmi Oscari ja Kuldgloobuse. Oma uues filmis „Loojang” kasutab Nemes loo jutustamiseks analoogset visuaalset keelt, viidates ilu varjus mullitavale hämarusele.

2014. aastal EV100 teledraamasarja projektide konkursi võitnud „Pank” oli arendusest kuni 2018. aasta sügisel linastumiseni töös tubli neli aastat. Hansapanga kui 90ndate Eesti kõige märgilisema rahaasutuse biograafiast tõukunud sarjaga seotud ootused puhuti suureks juba enne minutigi materjali filmimist.

Jaanuaris esietendub Vabal Laval noortelavastus „Kuidas öelda jah?”. Seksuaalsuse ja keha suhtes positiivseid hoiakuid edasiandva lavastuse sünnilugu tutvustab lavastaja Tiina Sööt.

Kodumaa armastamise raskusest ja takistustest luuletab Laura Kell

2018 tõi skeenele uue, täienisti alternatiivmuusikale keskendunud veebiraadio, värskeid väikeleibeleid ja külla suuremas koguses maailmanimesid, kellest mõni aasta tagasi ainult unistada oleks võinud.

Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida Truman Capote’i minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, millesse Hirokazu Kore-eda „Poevargad” küll ei kuulu, kuigi algab eduka vargusega.

Kas jõulud on ukse taga, aga sul ei olegi veel salmid õpitud? Või kardad, et kordub eelmise aasta fopaa, mil olite onu Priiduga sama luuletuse pähe õppinud? Kas suguvõsal on kõrini su mina-olen-pisi-pisist? Ole mureta, taaskord tuleb appi Müürileht, kes pöördus kolme teeneka värsisepa poole, et selgi aastal kalleid lugejaid häbist säästa.

Iga tekst on poliitiline, oma aja ja ühiskonna peegel. Kuidas, missugustes vormides ja rollides näeme riiki ilukirjanduses – düstoopiates, utoopiates ja nende vahele jäävas hallalas?