Müürileht

Mis väljundid on noortel arhitektidel, et Eestis läbi lüüa, kui arhitektuurivõistlused ei võimalda enam jalgu alla saada?

Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.

Eesti paviljoni kutsuti tänapäeva eluasemeturu tingimusi ilmestama ports etenduskunstnikke. Imelik pressienergia varjutas kodususe ja valmistas pettumuse, kuid avamislainete lahtudes tekkis teosega ka päris side.

Kool kui institutsioon on inertne ja tema pea pöördub aeglaselt, see aga ei peaks takistama uute koolimajade ehitamise kõrval nõukaaegsete tüüpprojektide loominguliselt kasutamist.

Sõdade, majanduskõverate ja katkestuste rida on kujundanud pealinnast omalaadse arhitektuurismuuti, kus enamasti puuduvad suured tervikud, ja otsustamine, mis vääriks mitmekesisuse virvarris säilitamist, võib olla kaunis keeruline.

Nõukogude ajal arenes Eestis hoogsalt välja suvila- ja puhkebaasikultuur, kus kergelt läänelik ja rõhutatult sotsialistlik ristusid iselaadi puhkusearhitektuuriks.

Kohvikud on olnud sageli olulised tähised nii siinsel mälu- kui ka sisearhitektuuri maastikul, pakkudes tähenduslikku läbilõiget argikultuuri arengutest laiemalt.

Raul Oreškin meenutab, kuidas lapsena puumajast paneelikasse kolimine teda vanu maja pani armastama

Eesti paviljonist Veneetsia arhitektuuribiennaalil ei saa kirjutada ilma korra pilku heitmata biennaali rollile kui sellisele ja eesmärgipüstitusele, miks seal osaletakse.

Kunagi terve küla kokku toonud kolhooside keskushooned seisavad praegu paljuski muust kogukonnast hüljatuna maa-asulate südames. Nõukogudeaegse kõrgetasemelise modernistliku ehitusstiili näited vajavad lagunemise vältimiseks riigi ja kohalike tuge.

Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorid Laura Linsi ja Roland Reemaa reflekteerivad nõrga monumendi mõiste üle, mis on tänavuse Eesti väljapaneku kontseptuaalne tuum.

Eelmise aasta lõpus külastasid Tallinna 140 Taani Kuningliku Kunstiakadeemia Arhitektuuri, Disaini ja Konserveerimise Kooli bakalaureusetudengit, kes tutvusid linna arhitektuuriliste eripäradega ning panid paberile isiklikud visioonid Kalarannast.