Müürileht

Kaks aastat pärast „Varielu” on varjulisusele lisandunud valu dimensioon. „Nõgesed” on sissevaatlikum ja ilmselgelt biograafilisem ‒ Epliku kõige kurvem plaat.

Estonian Folk Orchestra sai alguse 2011. aasta sügisel, mil idee autor pärimusmuusik Tuulikki Bartosik orkestri käima lükkas. Koostöös rootsi folk- ja džässmuusiku, pedagoogi ja helilooja Jonas Knutssoniga valiti välja repertuaar ja tehti proove, esineti siin ja seal ning salvestati 2013. aastal Stockholmis plaat „Imemaa”/„Wonderland”, mis nüüd hiljuti ilmavalgust nägi.

„Algelistest katsetustest” on algul raske sotti saada. Suur osa sellest sulab kõrvus kokku üheks teknomassiks ja enam ei mäletagi, mis toimus alles lugu tagasi või sekund tagasi või...

W.T.Drones on elektroonikaprojekt, kus eesti produtsendi Ki En Ra nihkes universumi giidiks on ameeriklasest vokalist Anthony Mills. Antud juhul ei tee giid seda unenäolist maailma meile arusaadavamaks, vaid lisab omalt poolt pööritust veelgi juurde. Ja seda kõige paremas mõttes.

Hea uudis kõigile, kellele meeldib püherdada nooruse depressioonis: HANL on tagasi ja nende hingepurustav muusika on endiselt võrratu.

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).

Ikka on tänuväärne pöörduda tagasi olnud kaunite aegade ja nendega seonduva juurde. Kõnealune Tõnu Naissoo Trio džässalbum, mille andis uuesti välja plaadifirma Jazzaggression, on üks sellistest puhkudest.

Glasgow duo Optimo koostatud kogumik avab kuulajale elektroonilise muusika tumedama poole ning nagu kauamängiva nimigi ütleb, lähtub albumi kontseptsioon süngematest meeleoludest. Optimo proovib edasi anda külma talveõhtu olemist, laskumata sealjuures klišeedesse. 21 loost koosnev plaat on väga eripalgeline, kuid ometi on suudetud luua sidus miks, mis sobib hästi pimedasse ja kargesse ööatmosfääri.

Oliver Grimballi rikkus peitub sujuvas, siduvas ja kõiketeadvas sõnavoos, mis võib põhimõtteliselt musta mehe kohalikus paranoiaühiskonnaski valgeks rääkida, kuid sealjuures ei muutu poeet ja sõnamängija jutlustajaks, vaid säilitab neutraliteedi, kõlades kajana tundras – otsusta ise, kas need on sellel üksikul rännakul eksitavad hääled su peas või kõnetab sind sellisel kujul su enda südamehääl.

Joel Tammiku album „Rajaleidja IIˮ on ambient-tekno vallast väljapõksunud teekond läbi raadiolainetest kubiseva roheluse.

Plaadil „Grand Hotel” on enamiku lugude taga aastaarv 1995. See aitab kogumikku paremini kogeda. Uku oli siis juba Tallinnas, ta oli saanud harjutada ja mängida Rootsis ning Herbie Hancocki garaažis.

Silver Sepa soolodebüüt kutsub kuulajat end määratlema juba enne, kui saad mahti plaadi mängijasse panna. Põhjus lihtne: kaanel pilt kaksiratsi katuseharjal istuvast Sepast, naelapill käes, pilli kohal suurelt küsimus „Mis asi see on?”. Tõepoolest, mis asi see on?