Müürileht

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast.

Erinevate artistidega kogumiku puhul tuleb vist kõigepealt selgeks saada mis-kes-kus ja miks? Lühidalt on tegemist Eesti, Läti ja Leedu noorte artistidega, kes kutsuti möödunud suvel nädalaks ühte riiki ja ruumi kokku, anti kätte vahendid ja võimalused ühise loomingu tekitamiseks ning kõik, mis seal sündis, pandi sellele albumile.

Bänd oskab end pidevalt püünel hoida ning ehitab jõudsalt tugevat identiteeti ja fännibaasi – popp metsloomagraafika, esinemine Positivusel ja EP-triloogia, millelt selle aasta lõpuks täismahus kate eemaldatakse.

Connan Mockasin on Uus-Meremaalt pärit kitarrist-vokalist, kes on kogunud viimasel ajal ehk rohkem tuntust Charlotte Gainsbourgi kontsertbändi ninamehena. Loomulikult muutub kõik pärast teise stuudioalbumi „Caramel” maailmavallutust.

Aphex Twini võib-olla kõige olulisem album „Selected Ambient Works 85–92” antakse uuesti vinüülil välja. Käin poes ära, panen uue seebi kraanikaussi, kuivatan käed, vaatan korra peeglisse ja jalutan läbi korteri magamistuppa. Keeran krõks lahti Cabernet Shiraz’, valan, imetlen ekraani heleduses tema punast kuma ja asetan nõela rajale.

Kui eelmisel sügisel Kultuurikatlas toimunud Stalker Festivali kavast lugesin, et esmakordselt astuvad koos lavale Talis Paide ja Andres Lõo, olin kohe intrigeeritud. Ühest küljest oli see nii üllatav, sest mehi isiklikult lähedalt tundmata ei osanud ma sellist koostööd oodatagi. Teisalt pidin taaskord nentima, et kui on üliandekaid inimesi, siis tavaliselt leiavad nad ka tee teineteise juurde.

Enne veel, kui olin teada saanud, et selle albumi kaasprodutsendiks on The Brian Jonestown Massacre’i ninamees Anton Newcombe, ja avastanud veel suurema üllatusena, et tegemist on soome bändiga, võlusid need kutid mind oma natuke kohmakalt välja kukkunud ülesastumisega Tartu muusikanädalal.

See võib olla album, mis voolab vaikselt kõlaritest, kui sõpradega Monopoli mängid, ent tõeliseks (kokku-/koos-)kasvamiseks sellega on parimaks aegruumiks hilisõhtune/varahommikune linnatänav ning meeleseisundiks midagi muud peale soovi mõnele magusamale kinnisvaraansamblile käpp peale panna.

Ükskord tegid eesti eksperimentaalfolkar ja jaapani lo-fi ilumuusika duo koos plaadi, mis oli äärest ääreni mängurõõmu täis. See ei levinud küll kulutulena, aga leidis siiski oma väärilise koha ahjuküttega kodudes ja rändajate kõrvaklappides.

Septembri lõpus tuli üheksakümnendatel hittlooga „Fade Into You” MTVs ja VH1s kuulsaks mängitud dream pop’i bänd Mazzy Star peale 17-aastast pausi välja oma neljanda stuudioalbumiga „Seasons of Your Day”.

Ausalt öeldes ei olnud ma kuulnud Jessy Lanza nime kordagi enne seda, kui plaadileibel Hyperdub jagas ühel suvehommikul tema videot loole „Kathy Lee” ja teatas, et annab sügisel välja neiu enda produtseeritud debüütalbumi. Helged sündihelid, biidi rahulik tiksumine, kerged sõrmenipsud ja õrn naishääl koosluses sügavate bassikäikudega – ma olin koheselt müüdud.

„Comedown Machine” tuli välja ilma suurema kärata – see aga ei tähenda, et tegu on igava plaadiga. Pigem jääb just mulje, et bändil on üle pika aja stuudios lõbus olnud.