
Plaadiarvustused

Plaadiarvustus: cirkl – Fables of a Faraway Land (Õunaviks, 2014)
cirkl ehk Liis Ring olevat sattunud oma leibeli huviorbiiti nii, et Elleri kooli taustaga neiu riputas mõned lood SoundCloudi, Õunaviks sattus neile pooljuhtumisi peale ja tahtis kohe plaadi teha... Kõlab nagu muinasjutt? Aga „Fables of a Faraway Land” ongi muinasjutuline album.

Plaadiarvustus: Jan Helsing – Kajalood (Seksound, 2014)
Jan Helsingi debüütalbum kõlab mitmes mõttes nagu aasta 2007 – see tähendab, et veidi tuttavalt. Sestap on „Kajalood” tõepoolest oma nime väärt – kaja ulatub tagasi sinna, kus indie veel natuke puhtama ja vähem elektroonilise varjundiga oli.

Plaadiarvustus: Flowdan – Serious Business (Hyperdub Records, 2014)
Flowdan, briti grime-skeene hiiglase Roll Deepi üks liikmetest, avaldas selle aasta juunis oma esimese soolo-EP, mille andis välja Hyperdub. Viimast juhib muide teine elektroonilise muusika maastikul legendi staatusesse kerkinud mees Kode9.

Plaadiarvustus: FKA twigs – LP1 (Young Turks, 2014)
Uue ja tundmatu artisti areenile ilmumisega kaasnes palju furoori – ei publik ega spetsialistid saanud esialgu asjale sõrme peale, et millega siis õieti tegu. On see ballaadi-popp, RnB, trip hop või tont teab mis?

Plaadiarvustus: Erinevad esitajad – Country Funk Volume II 1967–1974 (Light In The Attic, 2014)
Esimese asjana olgu öeldud, et „Country Funk Vol. II”, nagu ka 2012. aastal ilmunud sarja esimene osa, ei ole mingi ühekordseks kuulamiseks mõeldud kurioosum. Tegu on heade plaatidega, mis on kiita saanud ka Pitchforki ja Rolling Stone’i kriitikutelt.

Plaadiarvustus: Bear in Heaven – Time Is Over One Day Old (Dead Oceans, 2014)
Bear in Heavenit polnud ma varem kuulanud ning kartsin kolmveerandtundi etteaimatavalt kulgeva indie-jama seltsis. Selle asemel sain aga täitsa meeldiva sõidu, kus olid küll oma tõusud ja langused. Nagu tee peal ikka.

Plaadiarvustus: Amber – Keep It Gone (mobilee records, 2014)
Kevin McHugh’i, teise nimega Ambivalenti house-muusika projekt Amber tuli sel kuul välja uue EPga, milles need mõnusad selgroogu väristavad acid’i-rütmid jalga tatsutavale reiviveteranile vanadest headest aegadest toredaid ja eredaid pilte loovad.

Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nelgid (Mortimer Snerd, 2014)
Teade Vaiko Epliku järjekordse albumi ilmumisest pani mind muretsema. Ei osanud oodata, ei jõudnud puudust tunda. Kas ikka on vaja kahte kauamängivat aastas? Kuhu kadus järjekorranumber plaadi nimest ning kas kollane värv ja neiu koeraga on parim plaadikaanekujundus? Võib-olla oli nende küsimuste taga soov mitte minna kaasa kiitjate karjaga.

Plaadiarvustus: TIC – Sompa (Trash Can Dance, 2014)
Albumi nimi on küll „Sompa”, kuid bänd on Kohtla-Järvelt – alustas 1992 ja salvestamiseni jõudis viis aastat hiljem, plaadi eneseni „postuumselt” ometi alles nüüd. Koht loeb – olnuks nad mujalt, oleks see siin ka teistsugune jutt. Ise Kohtla-Järvel sündinuna, ent sealt peagi ära kolinuna, jäin albumit kuulama kui üht võimalikku isiklikku alternatiivajalugu – mis siis, kui oleksin sinna linna jäänud?

Plaadiarvustus: Rotrum – High Up In The Trees (BiiT Digital, 2014)
On rõõm, et BiiT Digitali alt on ilmunud järjekordne Rotrumi album „High Up In The Trees”. Rotrum on jätkuvalt saladuslik, jättes võimaluse oma nimega seoseid luua vaid läbi muusika. Kui tema varasemad helikandjad „9 Scenes” ja „Sunglow” on eeskätt produtsendi enda piiride kompamise ja tehniliste vahendite sidumise järel tekkinud õnnestunud resultaadid, siis uus väljalase on justkui konkreetne samm edasi.

Plaadiarvustus: Pastacas & Tenniscoats – Yaki-Läki Versions (Õunaviks, 2014)
Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd on võimalik kuulata selle albumi remikse, mis on pressitud seekord vinüülile.

Plaadiarvustus: Blaue Blume – Beau & Lorette (Brillante Records / A:larm Music / Universal Music Denmark, 2014)
„Blaue Blume” on saksa keelest tõlgituna sinine lill, mis sümboliseerib igatsust, armastust ning püüdlust lõpmatu ja kättesaamatu poole. Samuti on see lootuse ja asjade ilu märgiks. Nii võiks kirjeldada ka ansambli Blaue Blume loomingut.