Müürileht

Titoksi ja nende eponüümilise 16-rajalise kogumiku puhul segunevad nii meisterlikkus, nostalgia, ajalooline väärtus kui ka eksootika.

Orelipoisi hiljuti plaadipressi alt pääsenud albumit iseloomustavad talle omase heliretsepti manatud kujutelmad, mis meenutavad kord absurdset palavikulist unenägu ja siis jällegi võluvad oma helgusega.

Kunstiakadeemia taustaga Lauri Lest on jõudnud teise täispikani. Loojana intrigeerivad Lesta heli- ja visuaalmaailma kokkupuutepinnad, teda võiks vast nimetada isegi interdistsiplinaarseks artistiks.

Soulitar Rita Ray teine album mõjub tuttavlikult soojalt ja esinduslikult, olles range kvaliteedimärk ja samal ajal ka väga inimlik.

Anett astub oma teisel täispikal albumil „Late to the Party” mööda sarnast džässihõngulise souli rada nagu Amy Winehouse enda 2003. aasta debüüdil „Frank”. Eelkäijaga võrreldes vaoshoitult ja kikivarvul, aga siiski.

Eva Väljaots astub müütilise sõnajalaõie otsimise pärimusest sammu edasi.

Kui Shelton Sani uut plaati „EP2” reklaamitakse mürarokina, siis tegelikult jääb tõde sinna kuskile selle žanri popima avangardi ning täitsa lõbusa stoner rock’i vahepeale.

Vähetuntud Vana-Kreeka saatürdraama žanrile omaselt on ka „Katarsis garanteeritud” lavakõlbulik farss – rõõmus, ent pilkav tragöödia, mis on justkui mõne Dionysose orgiastilise viljakusrituaali tulem.

Trio Maagi ja Isabel Bermejo uus album „Charla” ehk „Vestlus” on täis kompromissitult kirglikke suhteid.

Artist Tondi kassetil väljastatud album „Biomass” suudab tõlgendada ambient drum and bass’i nii, et manatav atmosfäär ei ole higine reiv, vaid pigem sääsepinin ja kastene soomaa.

Pärast mõnda kuulamisringi võib juba ette kujutada, et tegu on heliribaga kitšifestist „Mortal Kombati” 2022. aasta remake’ile, mis on loomulikult väga tume ja väriseva käega filmitud.

Veel üks Panfilovi metoodiline kuldmunake.